Eelolevate parlamendivalimiste taustal on mõttekas küsida, mida või keda meil üldse valida on. Kui teadvustada tõsiasja, et ükskõik, millise partei võidu puhul on neil riigi poliitikat võimalik mõjutada umbes 15 protsendi ulatuses, siis saab selgemaks ka see, miks meie parteide valimisprogrammid on nii sisutühjad ja ühesugused. Kõik sisulised poliitilised otsused tehakse ju Brüsselis juba ära.
Nii kirjutab Martin Helme täna TMS-s. Milleks provintsile parlament?
Poliitikud ei soovi iial tunnistada, et nad on mõttetud ja neist ei sõltu tegelikult mitte midagi. Kes neid siis enam vajaks – peale nende endi? Seetõttu ei tunnista nad ka iial, et neil pole tegelikku otsustusõigust ei siin Eestis ega Saksamaal. Ent valijad saavad asjust lõpuks ikkagi aru ja teevad omad järeldused. Mõned otsustavad provintsiparlamendi valimisi boikoteerida, teised üritavad ühesuguste hulgast leida mõnda, mis millegipärast meelepärasem. Aga nõustugem Herzogiga – demokraatial pole selle valimisprotsessiga tõesti suurt midagi pistmist. Süsteem püsib, kuni enamikul inimestel on kõht täis.