Mis on inimene, et sa pead teda suureks
ja et sa paned teda tähele,
vaatad ta järele igal hommikul
ja katsud teda läbi igal hetkel? (Ii 7:17j)
Ma mõtlen: kui Jumalat poleks, oleks inimene ju täiesti tühine ja väärtusetu. Sest mis on inimene? Mis on tema elu kõrvutatuna kasvõi meie tsivilisatsiooni ajalooga? Saati siis planeedi või Universumi ajalooga võrreldes… Või mis on tema arvamused ja teod võrrelduna meie oma galaktikagagi? Ja mis on meie galaktika? Tühiasi! Aga ennäe Jumalat, kes oma suuruses märkab ja hindab inimest, oma loodutest üht (vähemalt loodusteadusliku mõtlemise seisukohalt) tühisemat!
Kui ma näen su taevast,
su sõrmede tööd,
kuud ja tähti,
mis sa oled rajanud,
siis mis on inimene,
et sa temale mõtled,
ja inimesepoeg,
et sa tema eest hoolitsed?
Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast
ja ehtisid teda au ja austusega.
Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd;
kõik sa panid tema jalge alla,
lambad, kitsed ja härjad, kõik,
samuti metsloomad,
taeva linnud ja mere kalad
ja kõik, mis mere radadel liigub.
Issand, meie Jumal,
kui auline on sinu nimi
kogu maailmas! (Ps 8:4jj)
Oh Issand!
Mis on inimene,
et sa tahad teda tunda?
Mis on inimlaps,
et sa paned teda tähele?
Inimene on tuuleõhu sarnane:
tema päevad on nagu mööduv vari. (Ps 144:3j)
Kui inimene arvab, et ta on jõudnud pärale,
siis ta alles alustab,
ja kui ta arvab, et ta on lõpetanud,
siis ta on teadmatuses.Mis on inimene ja milleks ta kõlbab?
Mis on tema õnn ja mis on tema õnnetus?
Inimese päevade hulk, kui neid on palju,
on sada aastat.
Nagu veetilk meres ja liivatera,
nõnda on tema vähesed aastad
ühe igaviku päeva kõrval.
Seepärast on Issand nende vastu pikameelne
ja valab nende peale oma halastust.
Ta näeb ja teab, et nende lõpp on ränk,
seepärast ongi ta teinud suureks oma lepituse.
Inimese halastus puudutab tema ligimest,
Issanda halastus aga kogu loodut.
Tema karistab, kasvatab ja õpetab
ja toob oma karja koju nagu karjane.
Ta halastab nende peale,
kes võtavad õpetust,
ja nende peale,
kes tungivalt nõuavad
tema õigusemõistmist. (Srk 18:7-14)