Pärast möödunudaastast Eurovisiooni võidulugu kuuldus siit-sealt appikarjeid: “Satanistlik lugu!!!” Ilmselt tänu kostüümidele, sest oleks poisid ülikondades esinenud, oleks hõisatud kristliku sisuga laulu võidu puhul. Kirjutasin Pärnu Postimehes nupukese ja sain kohe armsatelt usuvendadelt, sealhulgas Pärnu Immanueli baptistikoguduse veebilehe vahendusel sõimata (nagu ka vend Alar Kilp, kes kirikulehes sama teemat kajastas). Nüüd on Eestit esindama valitud lugu, mis oma teksti ja esituse poolest on selgelt saatanlikum: näis, milliseid hääli nüüd kostub. Või läheb nagu tavaliselt, et saatanlikkusega ollakse märkamatuseni harjutud?
-
Pages
Mina sain eelmine nädal tohutu üllatuse osaliseks, kui üks vestluspartneriks olev tüdruk järsku teatas, et Harry Potter on saatanlik nõiaõpik. Pärast tuli välja, et ta baptistlikust perekonnast. Huvitav maailm . . .
Kui Harry Potter üldse mingi õpik on, siis ehk ainult huviärataja ladina keele vastu :) Draco dormiens nunquam titillandus :)
Aga vend Antti Loodusele soovitaks mõtteilma avardamiseks filmi “Time Changer”: http://www.timechangermovie.com/.
Raadiost kuulsin vaid eurolaulu lõppu ja selle muusikaline külg oli minu jaoks null.
Lugesin netist eestikeelset laulu teksti ja satanistlikuks ma seda küll ei nimetaks.
Kergemeelne, oma patusust tunnistav ja nautiv, seda küll.
Lordi laulu kohta ütleks, et kuna eurolaulus on ühendatud nii muusika, sõnakunst, liikumine kui kujutav kunst, siis Lordi laul oli oma ajastu laps, lõpuaegade patt kuubis.
Ingrid,
Sa kirjutad: “Kergemeelne, oma patusust tunnistav ja nautiv, seda küll.” Lisaksin: pattu õigustav ja soosiv. Mille poolest on Lordi lugu satanistlikum?
Ma ei öelnud, et Lordi on satanistlik, aga mõtlesin küll.
Ãœks asi on teha pattu, seda nautida ja õigustada, selline lihtsalt on jumalatu maailm, teine asi on riietada end Kuradiks ja lugeda mingitsorti püha teksti – see on teadlik pilkamine.
Aga lgp Ingrid, kust sina tead, milline see Kurat välja näeb? Tõesti suur kärnane punane ja sarvedega või?
Tegelikult aitab lihtsalt ajalooga tutvumine, neid lõpuaegu on nii palju kuulutatud, et lihtsalt kordade loetlemisest saaks järjekordse ärri potteri kirjutada.
Teha pattu, seda nautida ja õigustada ongi õigupoolest satanistlik või siis saatanlik. Lordi puhul on koledad kostüümid (mis, muide, ei taha üldse mitte saatanat jäljendada, nagu tüübid ise on öelnud) ilmselt Tomi Putaansuu isiklikest kompleksidest (paistab olevat lühikest kasvu vennike ning mitmest Lordi videost, mida olen näinud, jääb mulje, et ta on kogenud tõrjutust) tingitud ning tekstile polegi nagu midagi ette heita (vähemalt Eurovisiooni võiduloo ning samuti “Devil Is a Loser” puhul, mille tekst on suurepärane).
Olgem ausad, kostüümid on efektsed ning arvestades kaasaja kultuuri sekulariseeritust ning vaatemängulisust, loevad sealt saatanlikke märke välja ainult need, kes otsivad.
Enamik inimesi aga otsib seda, mida nad alati on otsinud: leiba ja tsirkust.