Kuid pühakud pole kunagi sedasorti tujutapjalikud vanatüdrukutest tädid, kes tulevad vigu otsima ning kel puudub igasugune huumorimeel. (Samuti ei tohiks seesuguseks pidada Karl Barthi, kes armastas ja mõistis Mozarti.)
Huumor on ju saladuslik, kuid eksimatu karisma, lahutamatu katoolsest usust ning ei “progressiivsed” ega “integralistid” ei näi seda omavat – viimased isegi vähem, kui esimesed.
Mõlemad nad kipuvad olema vigadeotsijad, pahatahtlikud satiirikud, torisejad, väiklased kriitikud, täis kibedat põlastust, kõiketeadjad, kes arvavad endil olevat eksimatuse monopoli; nad on isehakanud prohvetid – ühesõnaga fanaatikud. (Sõnast fanum – „püha paik“, s.t. ta märgib templi lävede valvureid, jumaluse poolt meeletuks tehtud. Nad on tusased nagu kogu jansenism, mis sajandeid üle kogu prantsuse vaimuelu levis nagu lehemädanik. Ehk Claudel ja Bernanos olid esimesed sellest täiesti vabad.) Ja loomulikult on nad ennekõike kriitikud.
Nõnda kirjutab Hans Urs von Balthasar. EELK peale mõeldes tuleb kuidagi tuttav ette, ainult et “progressiivsed” ja “integralistid” kannavad siin vähe teistsuguseid nimetusi :)