Toomas Nigola diarium

Keda huvitab, kust pärineb “do, re, mi, …” ja noodijoonestik, võib (kui muidugi inglise keelt mõistab) heita pilgu sellele artiklile Christian History & Biography-s.

Nagu ühes varasemas postituses nimetasin, lugesin hiljuti Andrus Kivirähki raamatut “Mees, kes teadis ussisõnu”. Paar päeva tagasi lõpetasin selle ning nüüd on paar hetke mahti kirja panna muljeid.

Nagu varem nimetatud, tekkis raamatu esimese umbes kolmandikuni korduvalt tunne, et kirjutajaks on keegi põhikooli lõpuklasside või gümnaasiumiõpilane. Õnneks hiljem see tunne kadus ning kokkuvõttes oli tegemist päris lugemisväärse, kuigi masendava (oma meeleolult) teosega. Meenus kunagi ammu loetud Juri Rõtheu “Uni algavas udus”, millest on meeles umbes sarnane emotsioon.

Kuigi Kivirähki blasfeemilised kirjutised on mind juba pikemat aega hoidnud Eesti Päevalehe tellimisest, võiks viimasest ussisõnu teadnud mehest rääkivat raamatut siiski soovitada neile, kes nt Terry Pratchetti raamatuid armastavad teravmeelsete seoste äratundmisrõõmu tõttu. Samuti neile, kellele meeldivad masendavad lood.

Täna on olnud järjekordne masendav päev. Algas hommikuse lehelugemisega 1949. aasta sündmustest. (Muide, matsin täna ühe õe, keda selle kuritegeliku riigikorra sigadused üsna otse ja raskelt puudutasid, aga matus polnud masendav.) Seejärel vaatasin isa Atiselt saadud filmi Jesus Camp, kus näidati ameerika nelipühilaste poolt lastele tehtavat indoktrinatsiooni ja ajupesu ning kuidas nad ise selle üle uhked on.

Järgmiseks kuulsin emalt, et üks mu armas lapsepõlvesõber on oma eluga päris tõsiselt kraavi jõudnud. Tagatipuks käisin veel maal ja nägin taas seal valitsevat korralagedust, mille likvideerimiseks mul paraku aega ega jaksu pole…:(

Kõige selle juurde loen Andrus Kivirähki raamatut mehest, kes teadis ussisõnu, mida lugedes taas ja taas tekib tunne, et selle on kirjutanud keegi põhikooli lõpuklassides või gümnaasiumis õppiv noor, paljutõotav kirjanikuhakatis (nagu ma ise tol ajal ;)). Huvitav, et kunagi “Rehepappi” lugedes seda tunnet ei olnud. Tõsi, kohati on ka siin päris teraseid tähelepanekuid ja nalju, ent eesti Pratchettiks nimetada oleks Kivirähki siiski veel vara (või hoopis hilja?) IMHO.

Paar toredat õppevahendit eesti keele õppimiseks aastatest 1940 ja 1941 leiduvad e-versioonina siin: http://www.eki.ee/dict/1940/. Head õppimist! :)

Pisut hakitud mõtted taevamannast Tom Wrighti ja Scott Hahni ainetel.

Pärast seda läks Jeesus teisele poole Galilea ehk Tibeeriase järve. Ja temaga läks kaasa suur rahvahulk, sest nad olid näinud tunnustähti, mida ta haigetele tegi. Aga Jeesus läks mäele ning istus sinna koos oma jüngritega.
Ent paasa, juutide püha, oli ligi.
Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat, siis ta ütles Filippusele: “Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?” Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha. Filippus vastas talle: “Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks.”

Andreas, üks ta jüngritest, Siimon Peetruse vend, ütles talle: “Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest. Kuid mis sellest saab nii paljudele?” Jeesus ütles: “Pange inimesed istuma!” Seal paigas oli palju rohtu. Siis istusid nad maha, seal oli arvult umbes viis tuhat meest. Jeesus võttis nüüd leivad, tänas Jumalat ja andis neile, kes maas istusid, samuti ka kalakestest, niipalju kui nad tahtsid. Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Jeesus oma jüngritele: “Koguge ülejäänud palakesed kokku, et midagi ei läheks raisku!” Siis kogusid nad viiest odraleivast kokku kaksteist korvitäit palakesi, mis oli sööjatest üle jäänud. Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: “Tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema maailma.” Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja teda vägisi kuningaks teha, ja ta tõmbus mägedesse üksindusse. (Jh 6:1-15)

Pärast pastoraalseminari lõpetamist jätsin hetkeks tõsise teoloogilise kirjanduse ning lugesin vahelduseks järjepanu kolm ilukirjanduslikku raamatut ühelt oma kaasaja lemmikkirjanikult Terry Pratchettilt. Üks, mis mind tema raamatutes köidab on esmapilgul tähtsusetute detailide rohkus, mis ometi ükski pole juhuslikud. Mõned repliigid ja pisiasjad toovad rõõmu äratundmisest-taipamisest kohe, paljude tähendus selgub hiljem, loo arenedes. Just nagu Johannese evangeeliumis. Ka seal pole midagi juhuslikult, mida asjata. Õigupoolest on iga rida seal nii tähendusrikas, et avastamisrõõmu jagub küll igaks lugemiskorraks. Kõikjal leiduvad vihjed püüavad lugejat juhtida suurte, kesksete asjade märkamisele, kust leiame kogu loo sügavaima mõtte.

Kuuldud lugu on teine kord Johannese evangeeliumis, kus nimetatakse midagi toimuvat paasapühade paiku. Esimene kord oli siis, kui Jeesus templist kaubitsejad välja ajas. Kolmas kord tuleb siis, kui Jeesus viimast korda Jeruusalemma naaseb, vastu oma kannatustele ja surmale, ning siis peab evangeeliumi kirjutaja aega nii oluliseks, et nimetab seda lausa kolmel korral.

Johannese evangeelium pole kriminaalromaan, kus autor püüab lugejat viimase võimaluseni eksitada ja teadmatuses hoida tõelise mõrvari isiku suhtes. Evangelist püüab vastupidist: iga detailiga osutada, kellega meil pistmist on ja mis toimub.

Kui tänase looga seoses nimetatakse, et sündmused toimusid paasapühade paiku, loodab autor ilmsesti, et lugeja märkab seost nii kahe ülejäänud paasapühadel toimuva sündmusega evangeeliumis, kui ka paasaloo endaga – Jumala imelise teoga, kui ta oma rahva Egiptuse orjusest päästis.

Kogu Johannese evangeeliumi kuues peatükk on peaasjalikult paasapühadele pühendatud. Õigemini ühele seigale paasapühade loos: sellele, et Jumal kõrbes olevale rahvale andis „leiba taevast“, kuna nood nurisesid ja kaebasid. Ning selle loo mõlemad pooled moodustavad Jh 6 loole olulise tausta. Peatükk algab tänakuuldud looga, kus Jeesus imelisel moel toidab suuri rahvahulki Galilea järve ümbruses, eemal linnadest, kust oleks saanud inimlikul moel toitu hankida. Kui see pole otsene seos kõrbesündmustega, mis seda siis veel peaks olema?

Selle loo puhul võiksime mõelda inimestest ja nende käitumisest. Võiksime tähele panna näiteks Andreast, kes kord viis oma venna Jeesuse juurde ja Jeesus ehitas tollele Kiriku. Tänases loos juhtis Andreas Jeesuse tähelepanu tundmatule poisile tolle viie odraleiva ja paari kalaga ning kogu rahvas sai toidetud. Kui palju imesid võib sündida, kui kutsume inimesi Jeesuse juurde ja näitame Jeesusele palves neid, keda märkame endi ümber!

Üle kõige peaks meid huvitama aga see taevamanna, see leib taevast, millele on pühendatud mitte ainult Johannese evangeeliumi kuues peatükk, vaid palju muudki, sealhulgas suur osa Johannese ilmutuseraamatut. See taevaleib on Jeesus ise. Tema on mitte ainult see uus Mooses, keda rahvahulk Galilea järve ääres teda 5Ms 18:18 tõotusele tuginedes teda nägi olevat, juht, kes juhib rahva vabadusse, vaid ta on ka meie paasatall, nagu apostel Pauluski rõhutab (1Kr 5:7).

Jeesus on Tall, kes on tapetud. Seda rõhutavad nii Johannese evangeelium kui ka Ilmutuseraamat korduvalt. Seda laulame ja tunnistame igal missal Teda armulauaandides kohates. Kuid kas märkame selle tähendust?

Inimesele, kes hästi ei tunne piiblilugusid, kõlab Jeesuse lambatalleks nimetamine arvatavasti kummaliselt, kui ta seeüle mõtlema juhtub. Miks lammas? Jeesusel on niipalju uhkeid tiitleid: Issand, Jumal, Päästja, Lunastaja, Messias, Kuningas, Preester, Prohvet ja … lambatall. Kõlab nagu intelligentsustestide küsimus: milline sõna ei sobi nimistusse.

Lambad pole harilikult just kõrgel kohal imetletud loomade nimistus. Kergesti suudame Jeesust kujutleda näiteks lõvina Juuda suguharust (Ilm 5:5). Lõvid on kuninglikud: tugevad ja kiired. Keegi ei kipu loomade kuningaga tüli norima. Kuid Juuda Lõvi nimetatakse Ilmutuseraamatus vaid põgusalt, samas kui Talleks kutsutakse Jeesust seal tervelt 28 korda ning sugugi mitte halvustavalt. Tall valitseb taevatroonil, Tall juhatab vägesid, millede ees ilmamaa kuningad ja ülikud ja sõjapealikud ja rikkad ja võimsad ja kõik orjad ja vabad peitsid end koopaisse ja mägede kaljulõhedesse (Ilm 6:15). Kas suudate kujutleda sellist lammast?!

Et mõista, miks nimetatakse Jeesust lambaks ja milline on see taevaleib, millest Johannese evangeeliumi 6 peatükk kõneleb, veelgi enam, mida Jeesus meilegi pakub, peame tegema väikese rännaku piiblilugudes. Uskuge, taevaleib ja Jumala Tall on omavahel viimaks väga otseselt seotud.

Muistses Iisraelis tähendas lammas sageli ohvrilooma. Ohverdamine on üks usulise pühendumuse algsemaid vorme. Juba 1Ms kirjeldatud inimkonna teise põlvkonna, Kaini ja Aabeli loos, leiame Jumalale ohverdamas. „Kain tõi Issandale roaohvri maaviljast, ja ka Aabel tõi oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast“ (1Ms 4:3-4). Veidi hiljem kohtame samasugust ohvritoomist Noa (1Ms 8:20-21), Aabrahami (1Ms 15:8-10; 22:13), Jaakobi (1Ms 46:1) ja teiste juures. 1. Moosese raamatus ehitasid esiisad muudkui aga altareid, milledel ohvreid tuua, ja pole ime, et ka meie kirikutes on seesama ohvripaik, altar, keskse tähendusega. Ent veel 1. Moosese raamatust. Kaks sealkirjeldatud ohvrit väärivad tänases kontekstis meie erilist tähelepanu. Need on Melkisedeki (1Ms 14:18-20) ning Aabrahami ja Iisaki lugu (1Ms 22).

Melkisedek on esimene inimene, keda Piibel preestriks nimetab. „Tema oli kõige kõrgema Jumala preester,“ öeldakse seal. Paljud kristlased, sealhulgas heebrea kirja autor (Hb 7:1-17), on temas näinud Kristuse eeltähendust. Melkisedek oli korraga preester ja kuningas, mis Vana Testamendi jaoks oli pisut ebaharilik kombinatsioon, ent mida hiljem näeme tõeks saavat ka Jeesuse puhul. Melkisedekit tutvustatakse 1Ms 14. peatükis kui Saalemi kuningat. Saalem oli paik, millest hiljem sai Jeru-salem, ehk „Rahu Linn“. Ühel päeval saab Jeesus ilmsiks kui taevase Jeruusalemma Kuningas ja, taas nagu Melkisedek, Rahuvürst (vrd Hb 7:1-2). Lisaks kõigile nimetatud seostele, oli Melkisedeki juures märkimisväärne ka tema erakordne ohver, milleks polnud loomad, vaid leib ja vein. Just nagu Jeesus armulauda seades. Ja Melkisedeki ohver lõppes Aabrahami õnnistamisega.

Aabraham külastas Saalemit mõned aastad hiljem uuesti, kui Jumal andis talle käsu tuua ülim ohver, mida üks isa tuua saaks. 1Ms 22 ütleb Jumal Aabrahamile: „Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!“ 2. Ajaraamatus talletatud israeliitide pärimus samastab tollase Morija Jeruusalemma templi tulevase asukohaga. Sinna rändas Aabraham koos oma poja Iisakiga, kes oma seljas kandis põletusohvri toomiseks vajalikke puid justnagu Jumala Poeg Jeesus, kes oma ristipuud üles Pealuumäele kandis. Kui Iisak oma isalt küsis, keda kavatsetakse ohverdada, vastas Aabraham: „Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!“ Teame, et tolles loos ei saanud Iisakist siiski ohvritalle.

Seda lugu on kristlased Kiriku algupäevist alates lugenud kui allegooriat ja eeltähendust Jeesuse ristisurma kohta. Sarnasusi on mitmeid. Esiteks on Jeesus, nagu oli Iisak, oma Isa armastatud ainus Poeg, kuulekas oma Isale. Paik, kus Jeesus suri, Kolgata ehk Pealuumägi, oli üks Morija küngastest. Kanoonilistest evangeeliumitest harilikult esimesena trükitav Matteuse evangeelium algab Jeesuse nimetamisega Aabrahami pojaks. Tähendusrikkad on ka Aabrahami sõnad Iisakile: „Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!“

Selleks ajaks, kui Iisrael oli sattunud Egiptuses orjapõlve, oli ohvrikultus selgelt nende usu oluline ja keskne osa. Vaarao kupjad süüdistasid iisraellasi, et nood tahavad ohverdamas käia ainult laiskusest, tööst pääsemiseks (2Ms 5:17). Hiljem, kui Mooses seisab vaarao ees oma rahva pärast, on tema põhinõudmiseks lubada rahval minna ohverdama põletus- ja tapaohvreid (2Ms 10:25). Pöördelise tähtsusega ohver iisraeli rahva ajaloos oli aga paasatalle ohverdamine, mis avas tee rahva põgenemiseks orjusest.

Esimestel paasapühadel andis Jumal käsi, et iga iisraeli pere võtaks veatu talle, kelle ükski luu ei tohi olla murtud. See tuli siis tappa, tema verd piserdada uksepiidale ning liha samal ööl süüa. Nõnda toimimine pidi säästma surmast pere esmasündinud ning avama kogu rahvale tee vabadusse (2Ms 12:1-23). Paasatall ohverdati suri siis asendavalt pere esmasündinute – olgu inimeste või loomade – eest. Paasasündmusega Jumal mitte ainult ei vabastanud oma rahvast Egiptuse orjapõlvest, vaid pühitses tema ka „preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks“ (2Ms 19:6). Issand käskis paasapüha pidada igal aastal ning andis isegi sõnad, mida tuli kasutada vastavate rituaalide puhul põlvest põlve: „Ja kui teie lapsed teilt küsivad: Mis teenistus see teil on?, siis vastake: See on paasaohver Issanda auks, kes ruttas mööda Iisraeli laste kodadest Egiptuses, kui ta nuhtles egiptlasi ja päästis meie kojad.” Siis rahvas kummardas ning heitis silmili maha. Ja Iisraeli lapsed läksid ning tegid; nagu Issand oli Moosesele ja Aaronile käsu andnud, nõnda nad tegid.“ (2Ms 12:26-27)

Tõotatud maale jõudes ohverdamised jätkusid. Jeruusalemma templi rajamisega muutusid need igapäevasteks. Iga päev ohverdasid preestrid templis kaks lammast, ühe hommikul, teise õhtul, rahva pattude eest. Lisaks sellele suitsesid altaril paljud teised, nö eraohvrid, mis konkreetsete inimeste soovil ja nende eest ohverdati suurel pronksaltaril vabas õhus templi siseõuel, kuhu võisid siseneda vaid preestrid.

Jeruusalemma templisse koondus kogu Iisraeli ohvriteenistus. Ehitatud kohale, kus Melkisedek oli ohverdanud leiba ja veini, kus Aabraham oli valmis ohverdama oma poja ning kus Jumal oli tõotanud päästa kõik rahvad, seisis tempel juutide usuelu keskmes. Suurima ja keskseima sündmusena püsis aga paasapühade tähistamine ja sellega seonduvad ohvrid.

Paasapühadeks kogunes Jeruusalemma kuni 2,5 miljonit inimest kõikjalt tollal tuntud maailmast. Esimese sajandi juudi ajaloolane Josephus märgib, et paasapühadel aastal 70 – vaid mõned kuud enne templi hävitamist roomlaste poolt ning ehk 40 aastat pärast Jeesuse ülestõusmist – ohverdasid preestrid templi altaril 256 500 lammast.

Ka Jeesus tähistas paasapühasid: esmalt lapse- ja noorukieas oma perega, hiljem koos jüngritega. Paasa pidamine polnud juudile vabatahtlik, vaid see oli ainus viis, kuidas usklik juut sai uuendada oma lepingut Jumalaga. Ja Jeesus oli usklik juut.
Ent paasapühadel oli tema jaoks enam kui tavapärane tähendus. See oli tema missioonis keskne sündmus, sest tema ise oligi paasatall. Kui ta seisis Pilatuse ees, märgib evangelist Johannes, et „oli paasapühade valmistuspäev, umbes keskpäev,“ (Jh 19:14) aeg, mil preestrid alustasid ohvritallede tapmisega.

Teiseks märgib Johannes, et ka Jeesusel ei murtud ühtki luud, „et läheks täide Kiri“ (Jh 19:36). Mis Kiri see on? Eks 2Ms 12:46, kus sätestatakse nõue paasatalle kohta, kelle luid ei tohi murda. Jeesus on Jumala Tall, kogu ohvriteenistuse täius ja täitumine, veatu ja piisav ohver.

Samas Jh 19. peatükis märgib evangelist, et juuresolijad „torkasid äädikaga immutatud käsna iisopi roo otsa ja ulatasid selle tema suu juurde. Kui nüüd Jeesus oli võtnud äädikat, ütles ta: “See on lõpetatud!” ja, langetanud pea, heitis hinge““ (Jh 19:29-30). Iisopiga pidid esimesel paasaööl juudid piserdama paasatalle verd oma kodade uste pealispuudele ja piitjalgadele (2Ms 12:22).

Kõik see osutab meile, et Jeesus on uue ja igavese paasaohvri nii ohverdaja kui ohver. Armulauda seades kasutab ta preesterlikku kõnepruuki, samas viidates endale, kui ohverdatavale: „See on minu ihu, mis teie eest antakse… See on uus leping minu veres…“ (Lk 22:19-20).

Jeesuse ohver pidi korda saatma selle, mida millionite lammaste, härgade ja kitsede veri ei suutnud. „On võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära,“ öeldakse kirjas heebrealastele (Hb 10:4). Isegi veerand miljoni lamba ohverdamisega ei suudetud Iisraeli rahvast päästa. Kõik loomaohvrid olid vaid eeltähenduseks tõelisele ohvrile. Igavese pääste toomiseks oli vaja aga märksa suuremat ja veatumat ohvrit, kui mistahes loodu: Jumalat ennast. See oli Jeesus, kes ainsana võis „ennast ohvriks tuues kõrvaldada pattu“ (Hb 9:26).

„Vaata, see on Jumala Tall.“ (Jh 1:36) Miks pidi Jeesus olema Tall, mitte uhke sõjaratsu või tiiger või lõvi või härg? Miks räägitakse Ilmutuseraamatus Tallest, kes oli otsekui tapetud (Ilm 5:6)? Miks kuulutatakse missal Teda kui Jumala Talle? Sest vaid ohvritall jumalikku päästeplaani.

Jeesus on meie paasatall, kes on ohverdanud iseenda meie eest igaveseks ning kes on saanud meile ka taevaleivaks. Nii nagu iisraeli rahvas pidi Jumala armulepingust osasaamiseks sööma paasatalle liha, nii on see ka Uue Lepingu päevil. Paulus kirjutab: „meie paasatall Jeesus Kristus on tapetud. Pidagem siis pühi kasinuse ja tõe hapnemata leivaga“ (1Kr 5:7-8). Paasatall, keda peame sööma, ilmub meile hapnemata leivas pühal armulaual! Kui võtame vastu armulauda, saame osa sellestsamast ihust ja sellestsamast verest, mis meie eest Kolgatal ohverdati. See on imeline hetk, mil seisame ühtpidi pühimas paigas Jeesuse risti all nagu need, kel oli see võimalus pea 2000 aastat tagasi, teisalt aga viibime üsna reaalselt ka taevasel jumalateenistusel, mille keskmes on Tall, kes on tapetud.

Tänase evangeeliumilooga samas peatükis veidi hiljem rõhutab Jeesus: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval, sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse“ (Jh 6:54-56).

Pole siis üllatav, et juba esimeste põlvkondade kristlasi süüdistati kannibalismis ja inimohvrites, kuna nende jumalateenistuste keskmes oli osasaamine Jeesuse tõelisest ihust ja verest. Eriti, kuna ristimata inimesi armulauateenistusel osaleda ega isegi pealt näha ei lubatud, olid kuulujutud kerged tekkima. Aga tänu neile juttudele ning tänu varakristlike apologeetide – usu kaitsjate – kirjutistele teame me tänapäeval, kui oluline oli missa esimeste kristlaste jaoks ning õpime sellest, kui oluline peaks see olema ka meile. Kristlaseks olemine tähendas missal osalemist. See kehtis juba uue lepingu esimestest päevadest. Vaid mõni tund pärast oma ülestõusmist surnuist leidis Jeesus tee lauaosadusse oma jüngritega: „Ja see sündis, kui ta nendega lauas istus, et võttes leiva ta õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära. Ja tema kadus nende silmist. … Ja nemad ise kirjeldasid, mis tee peal oli juhtunud ja kuidas nad olid tema leivamurdmisest ära tundnud“ (Lk 24:30-31. 35).

Paljugi võiks veel kõnelda leivast, mis taevast alla tuleb ja annab inimestele Elu ning Temast, kelle ihu ja vere sakramenti varased kirikuisad nimetasid surematuse rohuks. Ent sõnadest etem on praktika. „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga,“ ütleb Issand. Aamen. Tule, Issand Jeesus, vastakem meie.

iGregoriose poolt iVeiko kaameraga tehtud fotod ordinatsiooniteenistusest, sellele eelnenust ja järgnenust on näha aadressil www.kirik.eu/fotod/ordinatsioon. Hoiatus: pildid pole väga väikesed! Kannatlikud pärivad aga elukrooni.

Kuidas kujutleda põrgut?

Küllap on see miski, mida meil päriselt praeguse elu piiratuses tunnetada polegi võimalik, ent üht-teist siiski.

Võime kujutleda oma praegust elu jätkumas lõputuna. Lootuseta surmale ja jumalikule sekkumisele. Inimkond on korduvalt tõestanud, et ei suuda oma parimatele kavatsustele vaatamata ise paradiisi luua. Küll aga suudame me ilma Jumalata väga edukalt jätkata põrgu ehitamist.

Või mõtleme üksikinimese tasandil. Oleme vast kõik näinud kibestunud vanainimesi, kes on kurjad kõige ja kõigi peale, kes pole rahul millegagi ning kes leiavad küllaga süüd kõigil endi ümber. Ometi on needki inimesed kord olnud imikud ning seejärel armsad väikesed lapsed, kelle elud on – paljus nende kaasinimeste abiga – aegamööda muutunud säärasteks mürgisteks ja üksildasteks. Kujutlegem aga, et neil pole ka lootust surmale, vaid see lumepall jätkab veeremist igavesti… Jumal hoidku meid sellise saatuse eest!

Mind on ikka parasjagu pahandanud jutud sellest, et kuigi kristlaste vahel puudub nähtav ühtsus (meenutatagu kasvõi Kompassi kommentaare), piisavat sellest, et meie vahel on nähtamatu “olemusühtsus”. See on ju parimal juhul püüd halva mängu juures head nägu tehes öelda, et päris kõik ei ole ju veel kadunud. Eile Pereraadio jaoks saadet salvestades koitis kuidagi erilise selgusega, kuivõrd absurdne on niisuguseid sõnu lausuda õigustusena lõhede jätkumise kaitseks: kui üks pere on omavahel riius, nt kui lapsed keelduvad oma vanematega elutervetest peresuhetest ja heast läbisaamisest, siis fakt, et nad siiski on veresugulased, on ju pigem süüdistus nende vastu, mitte õigustus…

Uudised levivad. Link on siin.

Olgu siis ka siinkohal teada antud, et ülehomme, reedel, 9. märtsil kell 13 algab Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus missa, mille käigus ordineeritakse preestriteks Tõnu Taremaa ja minagi. Kõik on teretulnud osalema.