Täna on olnud järjekordne masendav päev. Algas hommikuse lehelugemisega 1949. aasta sündmustest. (Muide, matsin täna ühe õe, keda selle kuritegeliku riigikorra sigadused üsna otse ja raskelt puudutasid, aga matus polnud masendav.) Seejärel vaatasin isa Atiselt saadud filmi Jesus Camp, kus näidati ameerika nelipühilaste poolt lastele tehtavat indoktrinatsiooni ja ajupesu ning kuidas nad ise selle üle uhked on.
Järgmiseks kuulsin emalt, et üks mu armas lapsepõlvesõber on oma eluga päris tõsiselt kraavi jõudnud. Tagatipuks käisin veel maal ja nägin taas seal valitsevat korralagedust, mille likvideerimiseks mul paraku aega ega jaksu pole…:(
Kõige selle juurde loen Andrus Kivirähki raamatut mehest, kes teadis ussisõnu, mida lugedes taas ja taas tekib tunne, et selle on kirjutanud keegi põhikooli lõpuklassides või gümnaasiumis õppiv noor, paljutõotav kirjanikuhakatis (nagu ma ise tol ajal ;)). Huvitav, et kunagi “Rehepappi” lugedes seda tunnet ei olnud. Tõsi, kohati on ka siin päris teraseid tähelepanekuid ja nalju, ent eesti Pratchettiks nimetada oleks Kivirähki siiski veel vara (või hoopis hilja?) IMHO.
Issver sussver kui vähe ma sind siiski tean. Ma ei teadnudki et sul oli õde. Kaastunne!
Einoh, mitte lihane õde muidugi.