Nagu ühes varasemas postituses nimetasin, lugesin hiljuti Andrus Kivirähki raamatut “Mees, kes teadis ussisõnu”. Paar päeva tagasi lõpetasin selle ning nüüd on paar hetke mahti kirja panna muljeid.
Nagu varem nimetatud, tekkis raamatu esimese umbes kolmandikuni korduvalt tunne, et kirjutajaks on keegi põhikooli lõpuklasside või gümnaasiumiõpilane. Õnneks hiljem see tunne kadus ning kokkuvõttes oli tegemist päris lugemisväärse, kuigi masendava (oma meeleolult) teosega. Meenus kunagi ammu loetud Juri Rõtheu “Uni algavas udus”, millest on meeles umbes sarnane emotsioon.
Kuigi Kivirähki blasfeemilised kirjutised on mind juba pikemat aega hoidnud Eesti Päevalehe tellimisest, võiks viimasest ussisõnu teadnud mehest rääkivat raamatut siiski soovitada neile, kes nt Terry Pratchetti raamatuid armastavad teravmeelsete seoste äratundmisrõõmu tõttu. Samuti neile, kellele meeldivad masendavad lood.