Toomas Nigola diarium

Päris kena käsitlus toimuvast leidub ka aadressil http://gardistan.blogspot.com/.

Kavkazcentr vahendab uudist venelaste terrorivõrgustiku loomisest Eestis. Eesmärgiks kuulutavad wannabe terroristid Vene riigi loomise Eesti territooriumil ning ähvardavad äkkrünnakutega oluliste kommunikatsioonisõlmede vastu.

————-
Täiendatud 30.04.2007
Sõltumatu Infokeskus on viitsinud uudise tervenisti ära tõlkida. Lugeda saab siin: http://si.kongress.ee/?a=page&page=45984356de6ee75622d37&subpage=463597e4bbd3234fcd843

Kogu selle Aljošajandi juures on eesti uudistekanalitest minu vähemalt minu jaoks täitsa märkamata jäänud info võimalikust USA viisanõude muutumisest käesoleva aasta lõpul, millest kirjutavad nt bulgaarlaste standarduudised:

The USA may abrogate visa requirements for the new EU members by the end of 2007, informed the US ambassador to EU C. Boyden Gray, quoted by DPA news agency. Grey said that the legislative basis for including all the EU members in Washington’s program for visa-free regime would be ready by the end of 2007.

Kui vastab tõele, et pronksmehe juurde on maetud Tallinna vallutamise ajal marodööridena maha lastud isikud, siis omandab kesklinna poodide rüüstamine lausa sümboolse tähenduse. Traditsioonid ei kao! Igal juhul õnnestus omaaegsete punaarmeelaste järeltulijail vähese vaevaga taastada Teise maailmasõja aegne tänavapilt.

Me patrame suure suuga integratsioonist; räägime sellest, et aeg on küps muuta vene koolide gümnaasiumiharidus eestikeelseks, samal ajal kui needsamad gümnasistid rüüstavad öösel viinapoode, kisuvad õnnelikult naerdes varastatud suitsu ja skandeerivad: “Rossija! Rossija!” ning mis eriti naljakas: “Fasˇizm ne proidjot!” Ja ometi korraldavad nad sealsamas nii stiilipuhta kristalliöö, et Hitler ja SA pruunsärklaste staabiülem Röhm võiksid nende üle õigusega uhked olla. Sellised noored Eesti kodanikud siis…

Hommik algas ju nii ilusasti, märgade silmadega Aktjor Aktjorovitsˇid põlvitasid metalltara ees ning nutsid Vene telekanalite kaameratesse: “Me tahame langenutele lilli viia!”
– Kivirähk (tänases EPL-s)

Aga tõepoolest, mida teha edasi nende laamendajatega? Hüva, mittekodanikud saab saata nende armastatud kodumaale eestivastast kihutustööd tegema. Kas ülejäänud rahunevad ja naasevad igapäevase elu juurde? Lähevad esmaspäeval ilusasti kooli ja lubavad “enam mitte teha”? Küllap on Saarel õigus, et ilma senisest tõhusama suhtlemiseta kahe kogukonna vahel see asi heaga ei lõpe.

Ehk peaks laamendajatele karistuseks määrama Laari ajalootunni?

PS Valdur Mikita artikkel eilses Postimehes tasub ka lugemist.

Oleme koos mõnede ametivendadega (E. Auksmann, V. Vihuri, I. Toomet, J. Tammsalu) leidnud hea olevat paluda sõpruskogudustelt eestpalvet meie riigis toimuva eest ja ühtlasi selgitada ka sündmuste olemust eestlaste vaatevinklist. Saime ühiselt valmis alljärgneva sõnastuse, mis ei ole kaitstud autoriõigustega (ehk siis võib igaüks seda oma nime alt, võimalike tarvilike muudatustega, levitada):

Armsad sõbrad.

Viimaste aastate jooksul on Eestis palju kirgi tekitanud nn.pronkssõduri küsimus. Tegemist on Tallinna kesklinnas paiknenud mälestusmärgiga, mida nõukogude ideoloogia nimetas vabastajate monumendiks, mis aga eestlaste jaoks tähistas nõukogude okupatsiooni ja meie iseseisvuse jalge alla tallamist.

Pärast pikka arutelu otsustas Eesti Vabariigi valitsus selgitada välja, kas nimetatud mälestusmärgi juurde on maetud II maailmasõjas langenuid, ja juhul, kui see peaks nii olema, nende põrmud sõjaväekalmistule ümber matta. Õhutatuna Vene võimude provokatsioonidest kogunes selle vastu protesteerima tuhatkond vene keelt kõnelevat noort, kes märatsesid terve öö Tallinna kesklinnas, lõhkudes ja röövides ning karjudes eestlaste aadressil rassistlike solvanguid. Palju inimesi on saanud viga, üks 20-aastane vene rahvusest noor pussitati surnuks arvatavalt tema oma rahvuskaaslase poolt.

Kahjuks on ka mitmed eesti noored provokatsioonidele allunud ning toimuvasse sekkunud.

Taolist olukorra teravnemist nähes võttis Eesti valitsus vastu otsuse mälestusmärk teisaldada. Otsus viidi koheselt täide. Samuti keelati vastumeetmena alkoholi müük Tallinnas ja selle ümbruses kuni 3. maini.
Rahutused pole aga sellega lõppenud, seepärast kutsume teid üles meie eest palvetama ja oma kogudustes Eesti olukorra ning meie ajaloo kohta tõepärast informatsiooni jagama.

Eesti rahvas ei pea õigeks langenute teotamist. Küll aga ei saa Eesti rahvas nõustuda okupantide heroiseerimisega ning meie ajaloo võltsimisega. Eesti Vabariigi annekteeriti Nõukogude Liidu poolt esmalt
1940. aastal ja pärast saksa okupatsiooni taas 1944. aastal. Üle 50 aasta kestnud nõukogude okupatsiooni kestel hukkus umbes 10% eesti rahvast, raske on kokku arvata, kui palju lapsi jäi seetõttu sündimata.

Eesti mehed, kes võitlesid nõukogude okupantide vastu 1944. aasta kevadest sügiseni, ei võidelnud mitte Natsi-Saksamaa ega Hitleri, vaid oma vabaduse eest. 1944. aasta septembris ei sisenenud nõukogude väed mitte sakslaste okupeeritu Tallinna, vaid ennast pärast saksa vägede lahkumist taas iseseisvaks kuulutanud Eesti Vabariigi pealinna, mis taas okupeeriti. Ajaloolased on tõestanud, et tänu eestlaste vastupanule, mis tohutu jõudude ülekaalu tõttu viimaks siiski murti, suutis säilitada oma iseseisvuse Soome Vabariik ning oma elu päästsid kümned tuhanded sõjapõgenikud.

Oleme tänulikud Teie eestpalvete ja abi eest.

Issandas

Toomas

——————————————–

Dear Friends,

During the recent years the so-called Bronze Soldier has been a topic of considerable interest in Estonia. It is a memorial statue that the Soviet ideology called a memorial of “deliverers”, but for Estonians it has signified the Soviet occupation and destruction of our independence. Several times in the previous years the Russian-speaking people have gathered around it to fly red Soviet flags and offensive and hostile placards towards Estonian government and people.

After a long discussion Estonian government has decided to conduct excavations in order to establish whether there are victims of the II World War buried under the statue; and if there are, they could be re-buried to a military cemetery (currently there is a bus-station just next to the statue – already from the Soviet time – and obviously it is not a proper place for the graves). Abetted by the Russian provocations, about a thousand Russian speaking youth (mostly teenagers and young adults) gathered yesterday to protest against these excavations and the possible re-burial of the corpses (along with the relocation of the bronze statue that would then be their grave monument on the cemetary). These people defied orders from the Police to leave, and when forced to leave the excavation site, vandalised the whole night in central Tallinn, breaking windows, turning around cars, putting shops to fire (stealing the goods beforehand) and yelling racist slogans against Estonians and our country (and hailing “Russia! Russia!”). Many people (including police officers) have been hurt. One 20-year old Russian was stabbed to death, assumingly by his own fellow-nationals.

Seeing the rapid developments, our government decided to quickly remove the statue from its place to calm down the situation in our capital. This decision was immediately carried out. Also, as a counter-measure, municipal government of Tallinn, as well as several other municipalities, has prohibited selling of alcohol until 3rd of May.

But the revolt has not ended yet. This evening the young Russians are again on the streets. Unfortunately a number of young Estonians have also given in to the provocations and have come to the streets. Therefore we ask you to pray for peace in our country, as well as for those young people, that have been persuaded to carry out these acts of unknown consequences.

Since the Russian official news agencies are bombarding the media with clearly false information about the events and their background, please inform your congregation about the real situation here and about our history.

Estonians do not approve of offences towards the dead, but neither can we accept public praising of those that took our independence and now are trying to re-write the history. Republic of Estonia was annexed by the Soviet Union first in 1940 and then after the German occupation in 1944. During more than 50 years of occupation, about 10% of our nation died violently as victims of this totalitarian regime. It is impossible to count the unborn children.

Estonian men that fought against occupants from Spring to Autumn 1944 did not fight for the Nazi Germany, but for the freedom of our country. In September 1944, the Soviet troops did not enter Tallinn occupied by the Germans but to the capital of an independent country that had re-established its independence after the German forces had left. The Soviet Union re-occupied a free nation! Historians have proved that thanks to the Estonian resistance – tough eventualy breached – Finland was able to maintain its independence, and tens of thousands of refugees were able to leave safely.

This is a very hard time for us. We are truly grateful for your prayers and support.

In Christ Jesus,

Toomas

PS See http://www.apple.ee/ for photos.

Cathedra Unitatis on ettevõetud Pontifikaatori bloogi süstematiseerimine ja sisukorra koostamine.

Täna on üldjoontes olnud päris kena päev. Hommikune missa Eliisabetis oli rõõmus. Seejärel käisime Osvaldi ja tema sõbra Christopher-Robiniga Vana-Pärnu sadamas laevu vaatamas (sadama dispetšer Heljus laulab meie koguduse segakooris). Siis koju Steffani pitsat sööma. Viimasega on küll see häda, et ma kuidagi ei suuda leida sobivat valget veini oma lemmikpitsa (nr 70, kus salaami on vahetatud tuunikala vastu) juurde. Olen paar korda kogenud veini ja toidu täiuslikku harmooniat (esimene kord Taizé kloostris vendadega lõunatades lõi ikka pahviks küll) ja tundub, et ka selle pitsa juurde peaks ju midagi leiduma, ent kuna olen veiniasjanduses täielik võhik, on senised katsetused jäänudki katse-eksituse meetodi juurde. Ehk peaks minema koolitusele – näiteks sellele, mida pakub Victoria hotell. Seal nõutakse aga vähemalt 8-t inimest – kas oleks kedagi, kes kampa lööks?
———————-
Vahemärkus kell 18.53: pärast õhtust missat Eliisabetis on pool vajaminevast seltskonnast koos, nii et kõigile teistele – kiirustage, seltsimehed unetud! :)
———————-

Nüüd siis edasi Vändrasse missat pühitsema. Õhtul veel üks teenistus Pärnus ja seejärel sõidame Ossuga Tartusse Teele ja Marie juurde. Harilik reisipühapäev :)

Kui juba kirjutamiseks läks, siis olgu lisatud ka tänane jutlus:

Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: “Rahu teile!” Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas: “Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: “Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.” (Johannese ev. 20: 19-23)

Kujutlegem inimest, kes on läinud tööintervjuule, et kandideerida – ütleme – jooksupoisi või direktori autojuhi ametikohale, ning kellele teatatakse, et seda tööd ta ei saa, kui tööandja pakub talle ootamatult hoopis firma asepresidendi kohta. „Ma ei saa selle tööga hakkama, seda on minu jaoks liiga palju!“ võiks inimene seesuguses ehmatavas olukorras kosta. Ent tööandja vastab: „Saate küll ning pealegi anname teile abiks pädevaimad nõuandjad ja assistendid, keda te iganes võite vajada.“ Kas suudame kujutleda sellist olukorda ja mida too mees või naine võiks läbi elada? Kui jah, siis ehk mõistame pisut ka Jeesuse jüngrite olukorda, kes kuulsid enda kohta Jeesuse sõnu: “Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”

„Kes muu saab patte andeks anda kui ainult Jumal üksi?“ Nii olid mõelnud kirjatundjad kord, kui Jeesus ühele halvatule patud andestas. Siit järeldasid nad, et Jeesus on süüdi jumalateotuses. Küllap polnud nad ainsad – oli üldteada, et pattude andeksand on üksnes Jumala pädevuses. Tookord tõendas Jeesus oma meelevalda halvatule käsu andmisega kanderaam võtta ja koju kõndida, mille too ka täitis.

Nüüd oli Jeesus oma jüngritele andnud Jumala töö. Mida võisid nood vaesed mehed tunda… Jeesus ei anna neile valikut – kas võtta see ülesanne, või mitte – ta puhub nende peale ja annab neile Püha Vaimu anni ning iga Jumala and on ühtlasi ka ülesand! Seda ei saa inimene ise endale võtta, ainult vastu võtta, kui talle antakse.

„Kuidas saab üks inimene teisele andestada patte, mis pole tehtud tema enda vastu?“ See on arukas küsimus. Vastus sellele on, et viimselt pole pattude andestajaks mitte inimene – apostel või mõni nende ametijärglastest, vaid Jumal ise – Püha Vaim, kes neis toimib. Just seetõttu nimetatakse andestamatu patuna Püha Vaimu põlgamist. Jumal inimese kaudu! Niisugune on Tema viis…

Kas Püha Vaim polnud jüngritega juba varem? Kindlasti oli, ent Vaim annab erinevaid armuande. Pattude andestuse-kinnitamise anni said nad siis, kui Issand selle heaks arvas. Ja nemad andsid seda edasi oma ametijärglastele käte pealepanemise läbi, nagu Uus Testament ja sellele järgnev Kiriku pärimus ning praktika sellest tunnistavad. Nii on see ulatunud katkematult ka meieni.

Näib vahel kummaline, kui paljud tahavad kristlased olla omadel tingimustel, valides Piiblist endale meelepäraseid kohti, Jumalale pühendades end vaid siis, kui on „sisemine tunne“ või „süda ütleb“ ning kõrvale heites Jumala seatud viisid. „Eks me kõik teeni ühte Jumalat – teie omal, meie Tema viisil“ kõlab üks tabav lugu kirikunaljade raamatus. Nii on paljud asunud põlgama Jumalast seatud armuvahendeid ja kordi neid „pelgateks välisteks kommeteks“ või „märkideks“ nimetades ja arvates, et nemad teavad ise paremini. Nii peavad mõned vähetähtsaks ristimist arvates, et uuesti sünd on võimalik ka kuidagi muud moodi – ehkki Uues Testamendist seesugust õpetust ei leia. Teised ei arva end vajavat Issanda armulauda. Enamik ei taha pihist teada nõudes, et temale tuleb teha erand ja kui tal vaja andeksandmist, siis saab ehk Jumala kuidagi „pehmeks rääkida“. Küllap vahel saabki: Kirik õpetab, et kui inimene oma pattu kahetseb põhjusel, et on oma patuga Jumalat kurvastanud, ning plaanib esimesel võimalusel pihile minna, võib ta arvestada oma patud andeks antud olevat. Muul juhul aga valitseb ebakindlus, sest kunagi pole täit kindlust – ja hingevaenlane ei kõhkle sobival hetkel seda kasutamast – armuseisundis viibimise kohta. Mõni võib küll öelda, et peale palvetamist tuli rahu südamesse või oli teistmoodi magus tunne, ent alati jääb õhku küsimus, kas pole see mitte mõni enesesisenduslik, hingeline kogemus. Või siis loodetakse ühes Johann Voldemar Jannseniga, et „unustatud patt on andestatud patt“… (Muide, Postipapa päevikud on üpris õpetlik lugemisvara inimese usulistest heitlustest, kes omaenda jõust, ilma Jumala armuvahendite abita, püüab vagaks saada.) Kokkuvõtteks: milleks poolikud lahendused, kui meil on Jumala seatud viisid, kuidas Tema armust osa saada ja mille peale võib kindel olla. Kui Kristus ise oma preestri läbi sulle ütleb: „Mina ristin sinu“ ja lisab, kes usub ja on ristitud, saab õndsaks, on sul midagi, millest ka raskel hetkel kinni haarata. Kui oled tahtlikult patustanud, võid preestri või piiskopi kaudu Jumala enda käest vastu võtta lahtimõistmise, mille juures pole subjektiivsuse hirmu. Kui tunned end usus nõrgana, muretsed vaimulike elamuste puudumise vmt pärast, siis võid tulla armulauale, kus Kristus sulle ise ütleb: „See on minu ihu, mis sinu eest antakse“ ja „See on minu veri, mis sinu eest valatakse“ ja nendesamadega ta toidab sind nii, et saad Temaga lähemaks, kui sõbraga. Jumal tahab sind toita ja nagu äsjasündinud laps, ära põlga seda vaimulikku selget piima, et sa selle varal kasvaksid pääste poole!

Mitte asjata ei unusta evangelist Johannes ka tänakuuldud sündmuste puhul rõhutada, et need leidsid aset nädala esimesel päeval; Issanda ülestõusmise pühal päeval, uue loomise esimesel päeval. „Vaata, ma teen kõik uueks!“ Ja sinust tahab ta alustada kõigi oma armuvahendite – sõnast ja sakramentidest sagedase osasaamise kaudu juba nüüd! Me palvetame Meie Isa palves, et Jumala riik tuleb, ent see paneb ka meile endile kohuse sellele kaasa aidata, et ta esmalt meis enestes kasvaks. Tahad, et kurjus maailmas väheneks ja inimesed pöörduksid taas Jumala poole? Siis pead alustama iseendast ja laskma Jumalal esmalt iseennast uuendada, sest sina oled see, kelle kaudu Jumal tahab muutusi ilmale tuua.

Vahel kuuleme inimesi ka ütlemas, et vaimulikud ei peaks jutlustama põrgust ja igavesest hukkamõistust. Ent selle tegematajätmine oleks inimsusevastane kuritegu, nagu ta oleks ka patt sellesama vaimuanni ja ülesande vastu: on ju meile antud ülesanne mitte ainult kahetsejale ja meeleparandajale patte andestada, vaid ka patte kinnitada neile, kes armu põlgavad. Valik on igaühel – kas tunnistada, et Jumal teab paremini ja oma elu Temale anda, või puigelda ning jätkata hea ja kurja tundmist. Nagu Maire Aunaste reisisaates korrati: „Valik on sinu!“ Ent viimselt võib tegu olla valikuga elu ja surma tee vahel, mistõttu me ei tohiks seda kergekäeliselt võtta…

Milline saab välja nägema paater Antonius mõnekümne aasta pärast, kui juuksed juba hallid ning nahk EELK (tulevaste) pensionisammaste võimaldatud puhkusereisidest pruun? Aga palun:

Larry Seltzer kirjutab isikuandmete (kuri)tarvitamisest Internetis tagged.com näitel. Seda lugu tasuks lugeda kõigil, kes on varmad oma andmeid igasugu portaalidele, suhtluskeskkondadele jmt paljastama. Mailinator läheb aina enam hinda :)

Jh 20:11-18

Maarja arvab Jeesuse olevat aedniku. Muidugi polnud tal õigus nii, nagu tema ise esmalt arvas – et tegu oli selle aia hooldajaga, lihtsalt ühe tavalisega inimeste hulgast. Aga tal oli vägagi õigus ühes teises, teoloogilises mõttes. „Ennäe inimest!“ oli mõned päevad tagasi Jeesuse kohta öelnud Pilaatus. Heebrea keeles on sõna inimese kohta Aadam ja Piibli alglugudest meenub, et just aednikuks – Jumala loodud ilmaaeda harima ja hoidma (kaitsma) – oli inimene algselt loodud. Teame, et esimese loomise inimkond, „vana Aadam“, nagu apostel Paulus ka meie eneste langenud loomust nimetab, loobus vabatahtlikult sellest kutsumusest, rollist ja lepingust. Jeesus on uus Aadam, uus Inimene, uue loodu esikpoeg. Tema tööks on kaosest korra loomine, Tema kätte usaldatute hoidmine ja Tema külge poogitute kasvatamine, et meist ka head vilja oleks leida.

(Seejuures ei peaks me laskma heidutada end sellest, et Jeesus oma Isa on aednikuks – ja ennast viinapuuks – nimetanud. Isa on Temas ja Tema on Isas.)

Ennäe meie Aedniku imelist hoolitsust! Nagu hea aednik igat oma taime, nii tunneb meie Issand meid nimepidi! Ristihaavadega oleme me igaüks märgitud Tema peopesadele. Meie juuksekarvadki on kõik üle loetud. Ka meie pisarad, nagu Maarja Magdaleena puhul.

Loetud tekstis ehk enim küsimusi tekitavad Jeesuse sõnad, mida meie piiblitõlge sõnastab: „Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud.“ Ent seda võiks tõlkida ka: „Ära klammerdu minu külge, sest ma ei ole veel üles Isa juurde läinud.“ Jeesuse suhe Maarjaga oli muutunud! Enam ei pidanud ta inimesena nende kõrval mööda maanteid vantsima ja lauas sööma. Ja samas pidi veelgi enam. Edaspidi tahab ta Maarjale ja meile olla leitav igas inimeses, et me ka vähemaile vendadele teeksime kõike, mida tahame Tallegi osutada. Ja oma laual tahab ta võõrustada mitte üksikuid sõpru ja patuseid ühel hetkel ühes kohas, vaid kõikjal maailmas neid, kes Tema omad on ja Temaga osadust igatsevad. Nagu täna meidki.

Nagu Maarja Magdaleena, ei pea ka meie Jeesuse külge klammerduma nagu omandi külge – kallitesse sõpradesse suhtutakse vahel ju ka nii – vaid meie kohus on Teda jagada. Jagada sõnumit sellest, et Kristus on üles tõusnud, et Ta tõesti on üles tõusnud! Halleluuja!

(See lugu on ka hea näide sellest, et lood Jeesuse ülestõusmisest ja ilmumistest pole inimeste poolt välja mõeldud – kui oleks, vaevalt küll oleks peatunnistajaks valitud naine, pealegi veel niisuguse minevikuga, nagu Maarja Magdaleena…)