Täna on üldjoontes olnud päris kena päev. Hommikune missa Eliisabetis oli rõõmus. Seejärel käisime Osvaldi ja tema sõbra Christopher-Robiniga Vana-Pärnu sadamas laevu vaatamas (sadama dispetšer Heljus laulab meie koguduse segakooris). Siis koju Steffani pitsat sööma. Viimasega on küll see häda, et ma kuidagi ei suuda leida sobivat valget veini oma lemmikpitsa (nr 70, kus salaami on vahetatud tuunikala vastu) juurde. Olen paar korda kogenud veini ja toidu täiuslikku harmooniat (esimene kord Taizé kloostris vendadega lõunatades lõi ikka pahviks küll) ja tundub, et ka selle pitsa juurde peaks ju midagi leiduma, ent kuna olen veiniasjanduses täielik võhik, on senised katsetused jäänudki katse-eksituse meetodi juurde. Ehk peaks minema koolitusele – näiteks sellele, mida pakub Victoria hotell. Seal nõutakse aga vähemalt 8-t inimest – kas oleks kedagi, kes kampa lööks?
———————-
Vahemärkus kell 18.53: pärast õhtust missat Eliisabetis on pool vajaminevast seltskonnast koos, nii et kõigile teistele – kiirustage, seltsimehed unetud! :)
———————-
Nüüd siis edasi Vändrasse missat pühitsema. Õhtul veel üks teenistus Pärnus ja seejärel sõidame Ossuga Tartusse Teele ja Marie juurde. Harilik reisipühapäev :)
Kui juba kirjutamiseks läks, siis olgu lisatud ka tänane jutlus:
Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: “Rahu teile!” Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas: “Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: “Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.” (Johannese ev. 20: 19-23)
Kujutlegem inimest, kes on läinud tööintervjuule, et kandideerida – ütleme – jooksupoisi või direktori autojuhi ametikohale, ning kellele teatatakse, et seda tööd ta ei saa, kui tööandja pakub talle ootamatult hoopis firma asepresidendi kohta. „Ma ei saa selle tööga hakkama, seda on minu jaoks liiga palju!“ võiks inimene seesuguses ehmatavas olukorras kosta. Ent tööandja vastab: „Saate küll ning pealegi anname teile abiks pädevaimad nõuandjad ja assistendid, keda te iganes võite vajada.“ Kas suudame kujutleda sellist olukorda ja mida too mees või naine võiks läbi elada? Kui jah, siis ehk mõistame pisut ka Jeesuse jüngrite olukorda, kes kuulsid enda kohta Jeesuse sõnu: “Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”
„Kes muu saab patte andeks anda kui ainult Jumal üksi?“ Nii olid mõelnud kirjatundjad kord, kui Jeesus ühele halvatule patud andestas. Siit järeldasid nad, et Jeesus on süüdi jumalateotuses. Küllap polnud nad ainsad – oli üldteada, et pattude andeksand on üksnes Jumala pädevuses. Tookord tõendas Jeesus oma meelevalda halvatule käsu andmisega kanderaam võtta ja koju kõndida, mille too ka täitis.
Nüüd oli Jeesus oma jüngritele andnud Jumala töö. Mida võisid nood vaesed mehed tunda… Jeesus ei anna neile valikut – kas võtta see ülesanne, või mitte – ta puhub nende peale ja annab neile Püha Vaimu anni ning iga Jumala and on ühtlasi ka ülesand! Seda ei saa inimene ise endale võtta, ainult vastu võtta, kui talle antakse.
„Kuidas saab üks inimene teisele andestada patte, mis pole tehtud tema enda vastu?“ See on arukas küsimus. Vastus sellele on, et viimselt pole pattude andestajaks mitte inimene – apostel või mõni nende ametijärglastest, vaid Jumal ise – Püha Vaim, kes neis toimib. Just seetõttu nimetatakse andestamatu patuna Püha Vaimu põlgamist. Jumal inimese kaudu! Niisugune on Tema viis…
Kas Püha Vaim polnud jüngritega juba varem? Kindlasti oli, ent Vaim annab erinevaid armuande. Pattude andestuse-kinnitamise anni said nad siis, kui Issand selle heaks arvas. Ja nemad andsid seda edasi oma ametijärglastele käte pealepanemise läbi, nagu Uus Testament ja sellele järgnev Kiriku pärimus ning praktika sellest tunnistavad. Nii on see ulatunud katkematult ka meieni.
Näib vahel kummaline, kui paljud tahavad kristlased olla omadel tingimustel, valides Piiblist endale meelepäraseid kohti, Jumalale pühendades end vaid siis, kui on „sisemine tunne“ või „süda ütleb“ ning kõrvale heites Jumala seatud viisid. „Eks me kõik teeni ühte Jumalat – teie omal, meie Tema viisil“ kõlab üks tabav lugu kirikunaljade raamatus. Nii on paljud asunud põlgama Jumalast seatud armuvahendeid ja kordi neid „pelgateks välisteks kommeteks“ või „märkideks“ nimetades ja arvates, et nemad teavad ise paremini. Nii peavad mõned vähetähtsaks ristimist arvates, et uuesti sünd on võimalik ka kuidagi muud moodi – ehkki Uues Testamendist seesugust õpetust ei leia. Teised ei arva end vajavat Issanda armulauda. Enamik ei taha pihist teada nõudes, et temale tuleb teha erand ja kui tal vaja andeksandmist, siis saab ehk Jumala kuidagi „pehmeks rääkida“. Küllap vahel saabki: Kirik õpetab, et kui inimene oma pattu kahetseb põhjusel, et on oma patuga Jumalat kurvastanud, ning plaanib esimesel võimalusel pihile minna, võib ta arvestada oma patud andeks antud olevat. Muul juhul aga valitseb ebakindlus, sest kunagi pole täit kindlust – ja hingevaenlane ei kõhkle sobival hetkel seda kasutamast – armuseisundis viibimise kohta. Mõni võib küll öelda, et peale palvetamist tuli rahu südamesse või oli teistmoodi magus tunne, ent alati jääb õhku küsimus, kas pole see mitte mõni enesesisenduslik, hingeline kogemus. Või siis loodetakse ühes Johann Voldemar Jannseniga, et „unustatud patt on andestatud patt“… (Muide, Postipapa päevikud on üpris õpetlik lugemisvara inimese usulistest heitlustest, kes omaenda jõust, ilma Jumala armuvahendite abita, püüab vagaks saada.) Kokkuvõtteks: milleks poolikud lahendused, kui meil on Jumala seatud viisid, kuidas Tema armust osa saada ja mille peale võib kindel olla. Kui Kristus ise oma preestri läbi sulle ütleb: „Mina ristin sinu“ ja lisab, kes usub ja on ristitud, saab õndsaks, on sul midagi, millest ka raskel hetkel kinni haarata. Kui oled tahtlikult patustanud, võid preestri või piiskopi kaudu Jumala enda käest vastu võtta lahtimõistmise, mille juures pole subjektiivsuse hirmu. Kui tunned end usus nõrgana, muretsed vaimulike elamuste puudumise vmt pärast, siis võid tulla armulauale, kus Kristus sulle ise ütleb: „See on minu ihu, mis sinu eest antakse“ ja „See on minu veri, mis sinu eest valatakse“ ja nendesamadega ta toidab sind nii, et saad Temaga lähemaks, kui sõbraga. Jumal tahab sind toita ja nagu äsjasündinud laps, ära põlga seda vaimulikku selget piima, et sa selle varal kasvaksid pääste poole!
Mitte asjata ei unusta evangelist Johannes ka tänakuuldud sündmuste puhul rõhutada, et need leidsid aset nädala esimesel päeval; Issanda ülestõusmise pühal päeval, uue loomise esimesel päeval. „Vaata, ma teen kõik uueks!“ Ja sinust tahab ta alustada kõigi oma armuvahendite – sõnast ja sakramentidest sagedase osasaamise kaudu juba nüüd! Me palvetame Meie Isa palves, et Jumala riik tuleb, ent see paneb ka meile endile kohuse sellele kaasa aidata, et ta esmalt meis enestes kasvaks. Tahad, et kurjus maailmas väheneks ja inimesed pöörduksid taas Jumala poole? Siis pead alustama iseendast ja laskma Jumalal esmalt iseennast uuendada, sest sina oled see, kelle kaudu Jumal tahab muutusi ilmale tuua.
Vahel kuuleme inimesi ka ütlemas, et vaimulikud ei peaks jutlustama põrgust ja igavesest hukkamõistust. Ent selle tegematajätmine oleks inimsusevastane kuritegu, nagu ta oleks ka patt sellesama vaimuanni ja ülesande vastu: on ju meile antud ülesanne mitte ainult kahetsejale ja meeleparandajale patte andestada, vaid ka patte kinnitada neile, kes armu põlgavad. Valik on igaühel – kas tunnistada, et Jumal teab paremini ja oma elu Temale anda, või puigelda ning jätkata hea ja kurja tundmist. Nagu Maire Aunaste reisisaates korrati: „Valik on sinu!“ Ent viimselt võib tegu olla valikuga elu ja surma tee vahel, mistõttu me ei tohiks seda kergekäeliselt võtta…