Kui vastab tõele, et pronksmehe juurde on maetud Tallinna vallutamise ajal marodööridena maha lastud isikud, siis omandab kesklinna poodide rüüstamine lausa sümboolse tähenduse. Traditsioonid ei kao! Igal juhul õnnestus omaaegsete punaarmeelaste järeltulijail vähese vaevaga taastada Teise maailmasõja aegne tänavapilt.
Me patrame suure suuga integratsioonist; räägime sellest, et aeg on küps muuta vene koolide gümnaasiumiharidus eestikeelseks, samal ajal kui needsamad gümnasistid rüüstavad öösel viinapoode, kisuvad õnnelikult naerdes varastatud suitsu ja skandeerivad: “Rossija! Rossija!” ning mis eriti naljakas: “Fasˇizm ne proidjot!” Ja ometi korraldavad nad sealsamas nii stiilipuhta kristalliöö, et Hitler ja SA pruunsärklaste staabiülem Röhm võiksid nende üle õigusega uhked olla. Sellised noored Eesti kodanikud siis…
Hommik algas ju nii ilusasti, märgade silmadega Aktjor Aktjorovitsˇid põlvitasid metalltara ees ning nutsid Vene telekanalite kaameratesse: “Me tahame langenutele lilli viia!”
– Kivirähk (tänases EPL-s)
Aga tõepoolest, mida teha edasi nende laamendajatega? Hüva, mittekodanikud saab saata nende armastatud kodumaale eestivastast kihutustööd tegema. Kas ülejäänud rahunevad ja naasevad igapäevase elu juurde? Lähevad esmaspäeval ilusasti kooli ja lubavad “enam mitte teha”? Küllap on Saarel õigus, et ilma senisest tõhusama suhtlemiseta kahe kogukonna vahel see asi heaga ei lõpe.
Ehk peaks laamendajatele karistuseks määrama Laari ajalootunni?
PS Valdur Mikita artikkel eilses Postimehes tasub ka lugemist.
Huvitav on see, et vihates justkui fasiste, käitutakse samamoodi kui kristallöö ajal käituti. Justkui nähtaks teistes iseennast…
Inimesed teevad sageli nõnda. Eriti asjadega, mis enda juures ei meeldi (mida tunnistada ei taheta). Olen seda kahjuks liigagi sageli kohanud. Kas ka enda puhul, ei meenu, ent see on hea teema une-eelseks mõtiskluseks.