Monthly Archives: aprill 2007

Kristus on surnuist üles tõusnud!

Jah, tõesti, ta on üles tõusnud! Le Christ est ressuscité! Mesih dirildi! Kristus jevstal! Mshiho qom! Tsesa dolehisanahi! Хрисмос Воскресе! Yésu apumbo! Krista dékina! Christus ist auferstanden! Kristu mubika! Piztu da Kristo! Eyesus ten-si-ou! Christus resurrectus est! Pikhistof aftonf! Christ is risen! Al Maset’h ahm! Khristus Zmartvikstau! Kristo’pastitaha, Satvam Upastitaha! Cristo ha resucitado! Kristos Ame

Pühad on toredad asjad

“Ülestõusmiseööl tõusis meie Issand Jeesus Kristust surmast ellu. Seepärast peab Kirik kogu maailmas seda ööd pühaks ning kutsub oma poegi ja tütreid kõikjalt maailmast valvama ja paluma. Ka meie oleme tänasel ööl seda kutset järginud. Me pühitseme Kristuse päästetöö mälestust, kuulates Jumala Sõna ning võttes vastu pühi sakramente kindlas lootuses, et saame kord osa Kristuse

Vaikne laupäev

Lõiguke ühest vanast vaikse laupäeva jutlusest (ära toodud breviaaris tänases lugemiste tunnis): Midagi kummalist on sündimas – maa peal valitseb täna suur vaikus. Kogu maa on vaikne, sest Kuningas magab. Maa värises ja jäi vaikseks, sest Jumal on uinunud lihas ja on üles äratanud kõik, kes maailma algusest uinunud on. Jumal on surnud lihas ja

Risti surm

Suur Reede on selleks korraks lõpule jõudnud. Oleme pühitsenud Kristuse surma ning ootame Tema ülestõusmist. ETV salvestas meie hommikust teenistust Pärnust. Eetriaega oli kavas küll ette nähtud tublisti vähem, kui teenistus ise kestis, nii et ootan huviga võimalust seda salvestust näha saada – et mis siis peale ja mis välja on otsustatud jätta. Lisaks Pärnule

Kristuse kannatused

Suurel Reedel kell 22.15 näitab Eesti Televisioon Mel Gobsoni filmi Kristuse kannatused. Et “Kristuse kannatuste” kohta on on mõned aastad tagasi päris hea nö kavalehe kirjutanud iEnn, ei tee paha sellele ka siinkohal osutada ja enne filmivaatamist läbi lugeda soovitada. «Kristuse kannatused» ei ole eeskätt film Kristuse kannatustest. Ja hoopiski mitte kannatusest üleüldiselt või inimlikest

Süütunnistus

Ühe Kompassi uudise kommentaare lugedes meenusid mulle Dietrich Bonhoefferi sõnad noorusest kui kiriku tulevikust. Õigemini vihje, et noorus kunagi pole olnud kiriku tulevik. “Vanade põlgamisele ja nooruse jumaldamisele ei ole kirik vastu astunud kartusest kaotada seeläbi noorus ja koos sellega oma tulevik, nagu oleks just noor põlvkond tema tulevik! Ta pole söandanud kuulutada vanemate jumalikku