Mõned mõtted Exaudi pühapäeva jutlusetekstiga (Pärnus kasutame juba Soome kalendrit, millele EELK on otsustanud üle minna) seoses:
Jeesus ütleb: „Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab minust.
Ja teiegi tunnistate, sest te olete olnud minuga algusest peale.
Seda ma olen rääkinud teile, et te ei komistaks.
Nad heidavad teid kogudusest välja.
Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat.
Ja seda nad teevad, sest nad ei ole ära tundnud ei Isa ega mind.
Kuid seda olen ma teile rääkinud, et kui see tund tuleb, siis tuleks teile meelde, et mina olen seda teile öelnud.
Seda ma ei ole öelnud teile kohe alguses, sest ma olin koos teiega.“ (Jh 15: 26-16: 4)
Me valmistume tähistama Püha Vaimu väljavalamise püha, Nelipüha.
Tänaloetud piiblilugemised kõnelevad meile juba sellest, mida Püha Vaim meis ja meie kaudu teha tahab.
Kuuldud evangeeliumilugemisest jääb kõlama Püha Vaimu töö kaks poolt: Ta tunnistab meile Kristusest – meie usk pärineb kingina Temalt, meie taipamine vaimulikest asjadest poleks Temata võimalik jne. Teisalt aga teeb ta loomuliku jätkuna ka meist Kristuse tunnistajad. Kõik muu – tagakiusamised ja ajalikud raskused – on Kristuse tunnistamise loomulik tagajärg. Kui tõepoolest tunnistame, et Jeesus on Issand, ega piirdu vaid oma usku eraasjaks pidades häbelikult tunnistamisega, et käime jah kirikus, aga küllap igaühel on ikka oma tõde jmt, siis on halvakspanu ja isegi vaenuavaldused kerged tulema. Aga mis siis sellest?
„Tõe vaim tunnistab minust,“ ütleb Jeesus ning lisab: „Ja teiegi tunnistate.“
Kes? Meie või? Kui jah, siis kuidas? Küllap vahel oma eluga – taas ja taas langemistega tunnistame, et vajame Kristust. Aga kui endalt ausalt küsime, kui tihti siis ikkagi tunnistame kaasinimeste ees, et ilma Kristuseta on iga inimene teel põrgusse ja et ainus pääsetee on võtta vastu Jumala armupakkumine?
Siinkohal võiks meile meenuda ülestõusnud Issanda korraldus: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“ Võibolla oleme neid sõnu nii sageli kuulnud, et ei märkagi, kui tõsiselt neid tuleb võtta?
Mu meelest päris kenasti on seda käsku selgitanud Denveri piiskop Charles J. Chaput, O.F.M. Cap, sissejuhatuses Mark Brumley raamatule How Not To Share Your Faith. Püüan seda järgnevalt pisut vabas sõnastuses refereerida.
Esiteks, sõbrad, pole siin tegu soovitustega. See on käsk! Kui me ütleme, et usume Jeesusesse Kristusesse, siis peame evangeeliumi kuulutama. Me peame usku õpetama, selgitama ja kaitsma. Meil pole valikuid „b“ või „c“, mida võiksime valida juhul, kui mõte misjonist meile ei sobi. Jumal tahab kasutada meid – meie armastust, meie innukust, meid tervikuna – sest meie kaudu viib ta lõpule päästmise töö – ja praegune maailm vajab seda vähemalt sama palju, kui kõik eelnevad põlvkonnad.
Teiseks ei anna Jeesus seda käsku mõnele suvalisele inimesele, vaid Sulle ja mulle. „Mine ja tee jüngriteks“ ei saaks olla isiklikum. See on sama isiklik nagu kutse saada päästetud. Kui oled ristitud, siis oled saanud Kristuse müstilise ihu liikmeks. Ja liige peab tegema seda, milleks pea teda kohustab. Seega: misjon!
Evangeeliumi kuulutamise töö – ja selle osa, apologeetika – ei ole ainult „professionaalide“ töö. Meie kõik oleme ristimise armus saanud selle ala professionaalideks. Kui meie kohustused elus ei võimalda meil sõita Venemaa avarustele meie hõimurahvaste juurde või Hiinasse põrandaalust kirikut toetama, tuleb meil oma kohust täita seal, kus me nagunii viibime – oma naabrite, kaastööliste, sõprade juures. Kuigi on vahel kohutavalt ebamugav usuasjadest juttu teha või pikemalt kõnelda, ammugi veel rääkida avameelselt omaena usust, on see meie kohus oma kaaslaste ees – kui nad meilt päästvat evangeeliumi ei kuule, kellelt siis veel? Või on meile ükskõik, mis neist igavikus saab? Kui mitte, siis on ülimalt oluline, et seaksime oma elud kooskõlla sellega, mida ütleme endid uskuvat. Et meie teod toetaksid meie sõnu. Ja et meie sõnad selgitaksid meie tegusid.
Kolmandaks: kui Jeesus meile kõigile isiklikult selle käsu annab, siis sellepärast, et igaüks meist on oluline. Jumal ei ole meid kedagi juhtumisi loonud. Ta lõi meid, et aitaksime tal pühitseda seda maailma ning jagaksime Tema rõõmu tulevases. Meie aja suurimaid valesid on, et üksikinimesest ei sõltu midagi. See on vale. Me pole sugugi nii väetid, nagu vaenlane meid tahab uskuma panna. Kaksteist harimata juuti pöörasid Rooma maailma pea peale. Üks Francis Xavier võitis kümneid tuhandeid hingi Jeesusele Kristusele Kaug Idas. Jumal hoidku, näiteid on tohutult.
Kui kristlased oleksid väetid, ei tunneks maailm vajadust muuta neid märtriteks. Evangeeliumil on vägi raputada selle maailmakorra aluseid. Ta on seda korduvalt teinud ja teeb seda veelgi, ka tänapäeval. Aga ta ei saa midagi teha, kui teda ei elata, jutlustata, õpetata, selgitata ja kaitsta. Just seepärast on lihtsaimgi kristlane tõeline ja efektiivseim revolutsionäär. Kristlane muudab meeilma muutes üht südant korraga.
Neljandaks ei nõua Jeesus meilt midagi võimatut. Kui ta käsib meil õpetada kõiki rahvaid, siis sellepärast, et seda on võimalik teha. Jumalaga pole miski võimatu! Kui Paulus alustas oma tööd, näis Rooma riigi pöördumine võimatuna. Kuid see sündis. Kui ema Teresa alustas oma tööd Kalkutas, poleks keegi arvanud, et ta puudutab kõigist rahvustest inimesi näidates oma eluga meile Kristuse armastust. Kuid nii läks. Ära siis muretse ette selle pärast, kui suur on sinu töö õnnestumise tõenäosus. See ei puutu sinusse. Ära vaid karda tõde välja öelda. Jumal teeb ülejäänu.
Viiendaks: „tehke jüngriteks kõik rahvad“ tähendab tõesti kõiki rahvaid – kogu maailma ja selle inimesi. Jeesus pole lihtsalt üks paljudest vastustest mõnede inimeste jaoks. Või lääne tsivilisatsiooni vastus elu põhiküsimustele. Ta pole lihtsalt üks suurtest õpetajaist nagu Buddha, või üks prohveteist nagu Mohammed. Ta on Jumala Poeg. Ja see tähendab: Jeesus on vastus iga aja, iga rahva iga inimese jaoks. Ei ole muud Jumalat ega muud päästjat. Jeesus Kristus üksi on Issand Katoolne Kirik on see, mille ta on rajanud. Kui keegi päästetakse, siis ainult läbi Jeesuse Kristuse ja Tema Kiriku, teab ta siis Jeesuse nime või ei.