Viimasel nädalal olen kahel korral pidanud jutlustama Jh 17 kirjas seisva Jeesuse nn ülempreesterliku palve teemadel. Mõlemal korral olen seda palvet lugedes taas tundnud hämmastust, kuidas inimesed (küllap tihti ma isegi) plain and simple asjadest aru ei saa.

Näib loogiline eeldada, et kui tahame olla kristlased, peaksime vähemalt püüdlema selle eeskuju poole, mille Kristus meile on andnud. Ja paluma Isalt Püha Vaimu (Lk 11:13!) – sedasama Jumala Vaimu, koos Isa ja Pojaga on Üks. Ühtsuse ja armastuse Vaimu.

Ühtsus on Jeesuse palve läbiv teema. Et tema omad oleksid üks nii, nagu tema on Isaga üks.

Jumal on ühtsuse musternäidis. Täiuslik ühtsus iseeneses – kolm isikut, ometi üks. Segunematu ja lahutamatu. Jumal on iseeneses perekond par excellence nii, et iga muu perekond on Jumalaga võrreldes kõigest nagu perekond.

Ometi ei pea suur osa ristiinimesi tänapäevalgi veel paljuks nimetada endid luterlasteks, baptistideks, nelipühilasteks või Jumal teab kelleks veel. Kõik need on algselt olnud pilkenimed, mida nüüd kantakse uhkusega et end teistest eristada ja vaikselt “omasid” etemaks pidada. Tühja siis sellest, et Jeesus veel oma kannatuste eelõhtul palub Isa kristlaste nähtava ühtsuse pärast, mis ka maailmale Kiriku ümber Jeesusest tunnistaks. Nähtamatu, salapärase ühtsuse kiitmine on hilisem leiutis patu vabandamiseks.

Aga kui me tõesti võtame tõsiselt kristlaseks olemisega kaasnevat vajadust olla Issanda meele järgi (just-just!), siis võime julgust leida selle näiliselt võimatuna näiva ja tohutu ülesande (lõpetada paljunemine pooldumise teel ja leida nähtav ühtsus kogu kristlaskonnas) ees sellest, et Jumala Poeg ise meie ning meie ühtsuse eest Isa palub. Küllap Isa taevast annab Püha Vaimu ka neile, kelle eest ta Poeg teda palub.

Post scriptum: loen parasjagu Carl Braateni “Luterliku teoloogia printsiipide” uustrükki ning ehk sobib üks lõik (mis sama hästi võinuks seista ka mõnes teises tema raamatus) sealt tänase jutu lõpetuseks: “Kui luterlus saavutab oma eesmärgi kiriku reformimisel, peab ta usutunnistusliku liikumisena lakkama. Vastasel juhul jääb ta edasi kiratsema sektina ning seda saatust püüame iga hinna eest vältida.”