Toomas Nigola diarium

Tähendamissõna rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest
Benedictus XVI

Jeesus jutustas:
“Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti.
Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid, ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid.
Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha.
Ja hadeses piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles.
Ja ta hüüdis: “Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!”
Aga Aabraham ütles: “Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu. Ja pealegi on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes tahavad siit teie juurde minna, ei saa, ega tulda ka sealt meie juurde.”
Aga tema ütles: “Ma palun siis sind, isa, et sa saadaksid Laatsaruse mu isakotta, sest mul on viis venda, et ta hoiataks neid, et nemadki ei satuks siia piinapaika!”
Kuid Aabraham ütles: “Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!”
Ent tema ütles: “Ei sugugi, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt!” Aabraham aga ütles talle: “Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!”"

Meie ees on taas kaks vastandlikku kuju: rikas mees, kes pummeldab oma elus luksuslikult, ning vaene mees, kes ei suuda püüda isegi rikka elunautija laualt pudenevaid leivaraasukesi – tolle aja kombe kohaselt ära visatud leivatükke, millega käsi puhastati. Mõned kirikuisadest liigitasid selle tähendamissõna kahe venna mustri hulka ning nägid selles suhet Iisraeli (rikas mees) ja kiriku (vaene Laatsarus) vahel, kuid seda tehes ei mõistnud nad siin leiduvat hoopis teistsugust tüpoloogiat. See saab nähtavaks juba loo sootuks erinevas lõpus: kui kahe venna lood jäävad avatuks, lõpevad küsimuse ja kutsena, siis see lugu kirjeldab juba mõlema peategelase väga selget lõppu.

Taustainfoks, mis aitaks meil paremini mõista seda narratiivi, tasub meil vaadata rida psalme, kus vaeste appihüüd Jumala poole kerkib. Vaesed elavad usus Jumalasse ning kuulekuses tema käskudele, kogedes ometi õnnetust, samas kui küünikud, kes Jumalat põlgavad, liiguvad ühelt kordaminekult teisele ning naudivad kogu maailma õnne. Laatsarus kuulub vaeste hulka, kelle häält me kuuleme näiteks 44. psalmis: „Sa teed meid mõistusõnaks paganate suus ja põhjuseks vangutada pead rahvaste seas. … sinu pärast tapetakse meid kogu päev, meid arvatakse tapalambaiks.“ (Ps 44: 15-23; vt ka Rm 8: 36). Varajase Iisraeli tarkus lähtus eeldusest, et Jumal tasub õiglasele ning karistab patust, nii et ebaõnn vastab patule ja õnn õiglusele. Sedasorti mõtlemine oli jõudnud kriisi vähemalt eksiiliajast alates. Mitte lihtsalt, et Iisraeli rahvas tervikuna kannatas enam naaberrahvastest, kes neid küüditasid ja rõhusid – ka igaühe isiklikus elus sai aina nähtavamaks tõsiasi, et küünilisus tasub end ära ning õiglane inimene on selles ilmas kannatama määratud. Psalmides ja hilisemas tarkuskirjanduses näeme me võitlust sellest vastuolust üle saamiseks; näeme uut püüdlust saada „targaks“ – mõista elu õigesti, leida ja mõista uuesti Jumalat, kes näib ebaõiglane või lausa eemalviibiv.

Üks läbitungivamaid tekste selles võitluses on Psalm 73, mida võime teatud mõttes näha meie tähendamissõna intellektuaalse foonina. Seal näeme enda ees rikka õgardi kuju ning kuuleme palvetava psalmi-Laatsaruse kaebust: „ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku. Sest neil ei ole piinu surmani ja nende keha on lihav. Nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud ja neid ei lööda nagu muid inimesi.Sellepärast on uhkus nende kaelaehteks… Nende silmad on pungis lihavusest… Nad tõstavad oma suu taevani… Sellepärast pöördub ta rahvas nende poole ja nad rüüpavad nende sõnavalingut. Ja nad ütlevad: „Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest teadmist?““ (Ps 77: 3-11).

Seda nähes lööb kannatav õiglane inimene oma usus kahtlema, kas Jumal tõepoolest ei näe? Kas ta ei kuule? Kas teda ei huvita inimeste saatus? „Päris asjata olen ma hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi; ma olen olnud löödud kogu päeva ja mind on nuheldud igal hommikul“ (Ps 77: 13jj). Pööre saabub, kui kannataja pühamus vaatab Jumala poole ja, seda tehes, tema perspektiiv avardub. Nüüd näeb ta, et edukate küünikute näiline arukus on vastu valgust vaadatuna tegelikult rumalus. Olla tark sel moel tähendab tegelikult „olla sõge ega teada midagi… nagu loom“ (Ps 73: 22). Nad jäävad looma tasemele ning on kaotanud inimese perspektiivi, mis tõuseb üle materiaalse tasandi – Jumala ja igavese elu poole.

Siinkohal võiks meile meenuda veel üks psalm, mille lõpul tagakiusatud inimene ütleb: „kelle kõhud sa täidad varaga; kel on küllaga poegi ja kes panevad ülejäägi hoiule oma lastele! Mina aga saan näha su palet õiguses; kui ma ärkan, rahuldun ma sinu palge sarnasusega“ (Ps 77: 14). Siin vastandatakse kahte sorti rahulolu: rahuldumist materiaalse väärtustega ning rahuldumist „sinu palge sarnasusega“ – süda rahuldumas kohtumisest lõpmatu armastusega. Sõnad „kui ma ärkan“ on oma sügavamal tasandil viide ärkamisele uude ja igavesse ellu, kuid nad räägivad ka sügavamast „ärkamisest“ siin selles ilmas: inimene ärkab tõele viisil, mis annab talle uue rahuldatuse juba siin ja nüüd.

Just sellest palves ärkamisest räägib 73. psalm. Nüüd näeb psalmist, et küünikute õnn, mida ta seni nii kadestanud oli, on vaid „nagu unenägu, mis kaob pärast ärkamist, nagu varjukujud, mis tõustes unustatakse“ (Ps 73: 20). Ja nüüd tunneb ta ära tõeline õnne: „Ometi jään ma ikka sinu juurde; sa oled haaranud kinni mu paremast käest… Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal… Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid“ (Ps 73:23. 25. 28). See ei ole julgustus panna oma lootus tulevasele elule, vaid pigem äratus inimese tõelisele olemisele – mis muidugi hõlmab ka kutset igavesse ellu.

Eelnev ainult näib kõrvalekaldumisena tähendamissõnast. Tegelikult kasutab Issand seda lugu haaramaks meidki psalmides kajastuva „ärkamise“ protsessi. Sellel pole midagi pistmist rikkuste odava hukkamõistmisega või kadedusega rikaste suhtes. Psalmides, mida põgusalt puudutasime, on kogu kadedus seljataha jäetud. Psalmist on taibanud, kui rumal on kadestada sedasorti varandust, sest ta on mõistnud, mis on tõeliselt hea. Pärast Jeesuse ristilöömist ilmuvad evangeeliumis meie ette kaks jõukat meest, Nikodeemos ja Joosep Arimatiast, kes olid avastanud Issanda ning olid läbimas „ärkamise“ protsessi. Issand tahab juhtida meid rumala kavaluse juurest tõelise tarkuse juurde; ta tahab õpetada meid märkama tõeliselt head. Seega on meil küllaga alust öelda, kuigi tekstis seda otse ei nimetata, et psalmide perspektiivist oli rikas õgard juba selles ilmas tühja südamega inimene ning tema prassingud olid vaid katse lämmatada sisemise tühjuse tunnet. Tulevane elu toob vaid valge ette selle, mis juba siin elus leidub. Muidugi, see tähendamissõna, meid äratades, ühtlasi ka kutsub meid armastuse ja vastutustunde juurde, mida me võlgneme oma vaestele vendadele ja õdedele – nii kogu inimkonna kui ka oma igapäevase elu tasandil.

Tulevase elu kirjelduses, mis nüüd tähendamissõnas järgneb, kasutab Jeesus tema aja judaismis levinud ideid. Seega ei pea me teksti sellele osale peale sundima omi tõlgendusi. Jeesus kasutab olemasolevaid kujundeid. Kuigi ta ei kaasa neid formaalselt oma õpetusse tulevase elu kohta, kinnitab ta nende sisu ühemõtteliselt. Selles mõttes on oluline märkida, et Jeesus tarvitab siin mõtet surma ja ülestõusmise vahele jäävast vahe-olust, mis tolleks ajaks oli muutunud juudiusu üldlevinud osaks. Rikas mees on Hadeses, mida siin mõistetakse ajutise asupaigana, ja mitte „Gehennas“ (põrgus), mis on lõpliku olu nimi. Jeesus ei kõnele siin midagi „surnute ülestõusmise“ kohta, kuid, nagu nägime ennist, ei ole see ka peamine mõte, mida Issand selle tähendamissõnaga edasi soovib anda. Pigem, nagu Jeremias on veenvalt näidanud, on peamiseks sõnumiks – tähendamissõna teises osas – rikka mehe palve tunnustähe pärast.

Rikas mees, vaadates Hadesest üles Aabrahami poole, ütleb seda, mida paljud inimesed nii toona kui nüüd ütlevad või vähemalt tahaksid öelda Jumalale: „Kui Sa tõesti tahad, et me Sinusse usuksime ning oma elu Sinu Piiblis ilmutatud sõna järele seaksime, peaksid Sa väljenduma selgemini. Saada meile keegi teisest ilmast, kes võiks meile kinnitada, et asjad on tõesti nõnda.“ Märkide nõudmine, ilmutuse kohta enamate tõendite soovimise küsimus läbib kogu evangeeliumi. Aabrahami vastus – nagu Jeesuse vastus tema kaasaegsetele, kes nõudsid tunnustähti teistes kontekstides – on selge: kui inimesed ei usu pühakirja sõna, ei usuks nad ka siis, kui keegi teisest ilmast tuleks. Kõrgeimaid tõdesid ei saa suruda empiiriliste tõendite raamistikku, mis sobib vaid materiaalse reaalsuse jaoks.

Aabraham ei saa Laatsarust saata rikka mehe koju. Ent siinkohal rabab meid miski. Meile meenub Betaania Laatsaruse ülestõusmise lugu, mida kohtame Johannese evangeeliumis. Mis seal sünnib? Evangelist ütleb meile: „Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid“ (Jh 11:45). Nad lähevad variseride juurde ja teatavad juhtunust. Seepeale koguneb Sanhedrin küsimust arutama. Nad näevad kogu lugu poliitilises valguses: kui see viib populaarse rahvaliikumiseni, võib ta sundida roomlasi sekkuma, tekitades nõnda ohtliku olukorra. Nii otsustavad nad Jeesuse tappa. Ime ei vii mitte usu, vaid südamete kõvenemiseni (Jh 11:45-53). Kuid meie mõtted kanduvad veelgi kaugemale. Kas tunneme Laatsaruse kujus – lamamas haavadega kaetult rikka mehe värava ees – Jeesuse saladuse, kes „kannatas väljaspool linnamüüri“ (Hb 13:12) ja, alasti ristile naelutatud, kannatas rahvahulga irvitamist ja põlgust, verisena ja haavatuna? „Aga mina olen ussike ja mitte mees; inimeste teotada ja halb rahva meelest“ (Ps 22:7).

Tema, tõeline Laatsarus, on tõusnud üles surnuist – ja on tulnud meile seda ütlema. Kui me näeme Laatsaruse loos Jeesuse vastust tema põlvkonna nõudmisele tunnustähe järele, leiame endid kooskõlas Jeesuse peamise vastusega sellele nõudmisele. Matteuse evangeeliumis seisab see nõnda: „See kuri ja abielurikkuja sugupõlv nõuab tunnustähte, ent talle ei anta muud kui prohvet Joona tunnustäht, sest nii nagu Joona oli merekoletise kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab ka Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd“ (Mt 12:39j). Luuka evangeeliumist loeme: „See sugupõlv on paha sugupõlv, ta nõuab tunnustähte, ja talle ei anta muud kui Joona tunnustäht, sest nii nagu Joona sai tunnustäheks Niineve rahvale, nii peab ka Inimese Poeg olema sellele sugupõlvele“ (Lk 11:29j).

Siinkohal ei tarvitse meil analüüsida nende kahe versiooni vahelisi erinevusi. Üks on selge: Jumala tunnustäht inimestele on Inimese Poeg; see on Jeesus ise. Ja sügavamalt tasandilt on ta seda paasamüsteeriumis, oma surma ja ülestõusmise müsteeriumis. Tema ise on „Joona tunnustäht“. Tema, ristilöödud ja üles tõustnud, on tõeline Laatsarus. See tähendamissõna kutsub meid uskuma ja järgima Jumala suurt tunnustähte. Kuid see on enam kui tähendamissõna. Ta kõneleb reaalsusest, kogu ajaloo kõige tähtsamast reaalsusest.