Kirjutasin säärase pealkirjaga arvamusloo “Meie Kiriku” portaali. Lugeda saab siit.
|
||||
Kirik – vihmauss või toitev ema?Kirjutasin säärase pealkirjaga arvamusloo “Meie Kiriku” portaali. Lugeda saab siit. 4 kommentaari artiklile Kirik – vihmauss või toitev ema?Kirjuta vastu |
||||
|
Copyright © 2012 Toomas Nigola diarium - All Rights Reserved |
||||
Kas sa oled ka kuhugi mujale veel kirjutanud? Või oli see sinu esimene kirjatükk? Minu kirjutatud või mind mainitud artikklid asuvad siin: http://marko.kodune.pri.ee/index.php?valik=blog_viited
Olen pisut ikka, kuid kuhugi kogunud neid pole: muidu võtaksin ju tulevikus ajaloolastelt leiva käest. :)
Aga sa kogu need kokku. Sul endalgi vahel hea vaadata millega hakkama saanud ;) Nii kaua kui neid on paar tükki pole muidugi keeruline, aga kui juba kümnetes hakkab tulema, siis läheb endal kah sassi.
Edu kirjutamisel!
Tere.
Sattusin kord juhuslikult Sinu lehele ja olen regulaarsemalt käima jäänud. Huvitav. Aitäh.
Küsiksin:
mis eristab Sinu nägemuses Sinu luteri kogukonda katoliku Kirikust: kas (i) ajalooline traditsioon, mis pärast Augsburgi toimunud sajandite jooksul on lõhet suurendanud või (ii) mingid õpetuslikud seisukohad, mis teevad Martin Lutheri õpetuse tänapäeval Jeesuse õpetusele olemuslikult lähemaks kui see on katoliku Kirikul.
See küsimus on mul täiesti siiras: ise olen katoliku inimene ja minu isiklik “oikumeeniline kannatamine ühtse Kiriku lõhemuse pärast” on rohkem keskendunud 1054. aastale ja meie katoliku ja õigeusklike skismale, aga tahkasin paremini mõista ka Martin Lutherit ja muud, mis on toimunud pärast 1517. aastat.
Minu arusaamises peaks oikumeenia olema midagi sellist, mida see kuulus kanadaeesti psühholoog Endel Tulving kutsub sõnaga “kronesteesia” – “ajaränd”: me peaksime justkui tänapäeva 34 000 kristliku konfessiooni kui ühe suure puu lehtede juurest “ennast tagasi mõtlema” puu paksu tüve juurde – algkiriku – juurde Jeesuse päevil ja seeläbi selle puu jõudu ja elupäästvat väge võimendama, et ise elamiseks võimenduda.
Mina ise isiklikult proovin nii toimida ühelt poolt meie endi Pühal Missaohvril võimalikult tihti osaledes ja teisalt väga palju õigeusukirikus – nii Moskva kui ka Konstantinoopoli omas – palvetamas käies. Aga muidugi: eelkõige on tähtsad usk, nagu ka lootus ja armastus.