Korralagedus ei ole paratamatu. (St Josemaría Escrivá de Balaguer)

I believe that to have a friend, a man must be one. That all men are created equal and that everyone has within himself the power to make this a better world. That God put the firewood there but that every man must gather and light it himself. In being prepared physically, mentally, and morally to fight when necessary for that which is right. That a man should make the most of what equipment he has. That sooner or later... somewhere...somehow... we must settle with the world and make payment for what we have taken. That all things change but truth, and that truth alone, lives on forever. In my Creator, my country, my fellow man. - The Lone Ranger

Kirik – vihmauss või toitev ema?

Kirjutasin säärase pealkirjaga arvamusloo “Meie Kiriku” portaali. Lugeda saab siit.

4 kommentaari artiklile Kirik – vihmauss või toitev ema?

Marko

15. juuni 2007 at 10.03 p.l.

Kas sa oled ka kuhugi mujale veel kirjutanud? Või oli see sinu esimene kirjatükk? Minu kirjutatud või mind mainitud artikklid asuvad siin: http://marko.kodune.pri.ee/index.php?valik=blog_viited
pkala

15. juuni 2007 at 10.45 p.l.

Olen pisut ikka, kuid kuhugi kogunud neid pole: muidu võtaksin ju tulevikus ajaloolastelt leiva käest. :)
Marko

17. juuni 2007 at 3.17 e.l.

Aga sa kogu need kokku. Sul endalgi vahel hea vaadata millega hakkama saanud ;) Nii kaua kui neid on paar tükki pole muidugi keeruline, aga kui juba kümnetes hakkab tulema, siis läheb endal kah sassi.
Edu kirjutamisel!
"Enne-1054-Mees"

17. juuni 2007 at 4.52 e.l.

Tere.
Sattusin kord juhuslikult Sinu lehele ja olen regulaarsemalt käima jäänud. Huvitav. Aitäh.
Küsiksin:
mis eristab Sinu nägemuses Sinu luteri kogukonda katoliku Kirikust: kas (i) ajalooline traditsioon, mis pärast Augsburgi toimunud sajandite jooksul on lõhet suurendanud või (ii) mingid õpetuslikud seisukohad, mis teevad Martin Lutheri õpetuse tänapäeval Jeesuse õpetusele olemuslikult lähemaks kui see on katoliku Kirikul.
See küsimus on mul täiesti siiras: ise olen katoliku inimene ja minu isiklik “oikumeeniline kannatamine ühtse Kiriku lõhemuse pärast” on rohkem keskendunud 1054. aastale ja meie katoliku ja õigeusklike skismale, aga tahkasin paremini mõista ka Martin Lutherit ja muud, mis on toimunud pärast 1517. aastat.
Minu arusaamises peaks oikumeenia olema midagi sellist, mida see kuulus kanadaeesti psühholoog Endel Tulving kutsub sõnaga “kronesteesia” – “ajaränd”: me peaksime justkui tänapäeva 34 000 kristliku konfessiooni kui ühe suure puu lehtede juurest “ennast tagasi mõtlema” puu paksu tüve juurde – algkiriku – juurde Jeesuse päevil ja seeläbi selle puu jõudu ja elupäästvat väge võimendama, et ise elamiseks võimenduda.
Mina ise isiklikult proovin nii toimida ühelt poolt meie endi Pühal Missaohvril võimalikult tihti osaledes ja teisalt väga palju õigeusukirikus – nii Moskva kui ka Konstantinoopoli omas – palvetamas käies. Aga muidugi: eelkõige on tähtsad usk, nagu ka lootus ja armastus.

Teemad

Arhiiv

Mõttetera vapralt mehelt

Kirik – vihmauss või toitev ema?

4 kommentaari artiklile Kirik – vihmauss või toitev ema?

Kirjuta vastu Katkesta vastamine

Hiljuti avaldatud

Blogroll

Meta