Kui aga üks neist, kes lauas istus, seda kuulis, ütles ta Jeesusele: “Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala riigis!”
Aga Jeesus ütles talle: “Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis! Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind! Ja veel teine ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla. Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid! Ja sulane ütles: Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi. Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis! Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!”
Kui huvitume, mida Jeesus selle looga öelda tahtis, peame alustama kontekstist; olukorrast, milles Jeesus need sõnad rääkis.
Tänane evangeeliumilugemine algab sõnadega: „Kui aga üks neist, kes lauas istus, seda kuulis.“ Istuti hingamispäeval ühe variseride ülema lauas. Jeesus oli äsja pahandanud mitmeid vesitõbise naise tervendamisega – hingamispäeval! – ning seejärel hoiatanud kõiki rumala upsakuse ja edevuse eest, sest „kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.“ Kuid veelgi enam – selle asemel, et ilutseda kasulike inimeste seltskonnas, nagu kaalutlevale inimesele kohane näib olevat, kutsub Jeesus üles tegema head neile, kellest meil midagi kasu ei ole, kuid kellel meie abist tohutu kasu võib tõusta. Niisugused on Jumala riigi kombed ja iga heategu tasutakse õigete ülestõusmisel, sest nende teod lähevad nendega kaasa.
„Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala riigis!“ ütleb nüüd keegi lauasolijaist Jeesusele. Ei tea, kas vihjab ta sellele, et „nii rasketel tingimustel“ võivad küll vähesed taevariiki pärida, või soovib ta kuulda enamat jumalariigi kohta, või on ta koguni taibanud, et tõepoolest õnnis on nõnda toimida, nagu Jeesus äsja on kõnelnud. Igal juhul on Jeesuse vastuseks kuuldud lugu korralikest inimestest – ärimeestest, talumeestest, perekonnainimestest –, kes on saanud kutse suurele pidusöögile, kuid hindavad omi toimetusi tähtsamateks ning loobuvad minekust.
Esmalt muidugi käis see Jeesuse kaasaegsete juutide – sealhulgas nendesamade variseride pihta, kelle ülema kodus Jeesus tähendamissõna kõneles. Tolle aja kombe kohaselt saadeti peo puhul alati kaks kutset – üks varakult, teatades peo toimumisest, ja teine siis, kui pidu oli valmis algama: „Tulge, sest kõik on juba valmis!“ Esimese kutse oma suurele peole oli Jumal andnud juba „ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi“; kõiges, „mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides Jeesuse kohta on kirjutatud.“
Teise kutse esitas lihaks saanud Jumal ise oma elu ja kuulutusega: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“
Ja siiski enamik kutsutuist – variserid ja kirjatundjad, need, kes pühakirja osas hästi õpetatuina pidid tundma kutset – pidasid tähtsamaks muid kaalutlusi. „Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti. Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.“ Nii arutas Jeesuse kohta juudi Suurkohtu koosolek ning otsustas temast väljamõeldud süüdistuste abil vabaneda. Ainult paar juutide ülemat – Arimaatia Joosep ja Nikodeemos – võtsid kutse vastu. Veidi hiljem sai ka variser Saulusest apostel Paulus. Enamuses olid aga Jeesuse ülestõusmise tunnistajad ning igavese kuningriigi rõõmu pärijad lihtsad ja väheõppinud inimesed – „vaesed, küürakad, pimedad ning jalutud“, nagu peenem seltskond neisse võis suhtuda.
Teisalt on tegu ka iga aja inimeste kirjeldamisega, kes seisavad silmitsi Jumala kutsega. „Kuidas saab Jumal olla nii kohutav, et üldse kellegi – rääkimata siis veel inimkonna enamikust, nagu Jeesus seda hoiatab – põrgusse saadab!“ Nii nurisevad paljud ega märkagi samas, et põrgu on igaühe enda valik. Nii nagu taevariigi õndsus seisneb esmajoones taastatud osaduses Jumala ja Tema pühadega, pattulanguseloo usaldamatuse ümberpööramises, nii seisneb põrgu koledus täpselt vastupidises; selles, et inimene saabki oma tahtmise. Kui inimene ei taha pühapäeviti missale tulla, palvetada, kümnist maksta, heategusid teha, usus kasvada jne, siis peame demokraatiat ja inimõigusi hindava rahvana andma õiguse ka Jumalale, kes ennast inimesele vägisi peale ei sunni. Küsimus ei ole suutmises – ka pühakud patustavad sageli – vaid tahtes. Evangeelium on hea sõnum Jumala armupakkumisest, mitte käskotsus valikuvabaduse kaotamise ja igaühe vägisi õndsaks tegemise kohta. Aga vabadus valida tähendab ka vastutust valikute tagajärgede eest. Õndsus või õnnetus, kumba eelistada? Jumal on omalt poolt teinud kõik, et võiksime pärida igavese elu rõõmu. See on maksnud talle Ta Poja elu. Meie eest! Tema ihu ja veri on meie eest surma antud ja ära valatud, et meie võiksime elada! Kuidas me vastame?
„Tulge!“ Evangeelium ei ole mitte niivõrd käsk kui ohver, mitte niivõrd nõue, kui kingitus – kutse jagada kuningriigi uskumatult suurt rõõmu. „Tulge, sest kõik on juba valmis!“