Vahel maksab karmilt kätte ebaselgelt väljendumine. Tean, et see on puhuti mu viga (kipun ülehindama kuulajate-lugejate viitsimist süveneda ja kaasa- või edasi mõelda). Nii on juhtunud nüüd näituseks LõunaLehes ilmunud artikliga, millele Teele isa meie tähelepanu juhtis ja kus on ära toodud mitu väljavõtet mu diariumist. “Horoskoop Eestimaa Rahwastele“, mida seal osutatakse, on ju õigupoolest ise osutus TMS-i artiklile ja tekstki on kõik sealt. http://pkalap.livejournal.com/ foto juures olevat vihjet Lutheri pildile, ei mõista paraku vist küll 95% lugejatest – need, kes pole kursis tol ajal Pärnus siseringis päevakorral olnud Lutheri kuju temaatikaga. Aga mis teha? “Ta paneb su laulu sisse ja sealt sina enam välja ei saa” – umbes nii kõlas vist repliik ühest tuntud kodumaisest filmist. Mis kirjas ja avaldatud, see kirjas ja avaldatud. Ehk peaks õienduse saatma? Valitsust – arvaku ma kehtivast poliitilisest süsteemist mida tahes – ma oma sõnadega siiski solvama ei hakkaks. Mitte, et valitsus oleks püha ja tabu per se, vaid kuna ka valitsus koosneb inimestest, kes isegi eksides väärivad meie armastust (ja – siin olgu lugejal arusaamist, et ma tõesti mitte kõike ilma naljavarjundita ei kirjuta – eks õpeta ju ka Jeesus meile üht-teist teenimatu armastuse kohta).
SL Õl on Lõunalehte jäljendanud ja samuti minult küsimata mu blogi ja selles leiduvat avaldanud. Hüva, autoriõiguste kohta pole siin tõesti märget, aga vähemalt viisakusest võiks siiski ju küsida…
Huvitav, miks “shallallaa” ajakirjanikele nii väga veider tundub? On selles siis midagi sündsusetut? Nooruses (möödunud sajandil), kui ilmus ajaleht Post, olin Pesakonna fännklubi liige (räbaldunud t-särk on siiani alles)… Oh aeg! Märkasin Pesakonna veebilehelt, et “P-p-pasunasse” mängiti BBsummeril aastal 1995 – ikka hiiglama ammu! (“Kuidas me kord Velikije Luki all…”) Tõsi, ega nüüd ei viitsiks ka sääraste asjadega tegelda muu, kui ehk magusa nostalgia pärast…