24. novembril on ostuvaba päev! Lisalugemine ja “reklaami” näited aadressil www.roheline.ee.
Jaapanlased on oma lennumasinatelt HD kaameraga filminud Maa tõusu ja loojangut nagu see paistab Kuu pinnalt (100 km kõrguselt). Video laadimine võib küll omajagu aega võtta, aga huvitav vaatepilt on sellegipoolest.
Maatõusu saab näha siin ja -loojangut siin.
Lugemiseks jääb siin Põlvas küll aega tublisti vähem, kui võiks loota (kalender aiva kirju kohtumistest, talitustest, asjaajamistest…), ent õhtuti, kui lapsed magavad ja Teele oma koolitöid teeb, olen lugenud oma vana armastust – C. S. Lewist. Sedapuhku taas juturaamatuid, mis pole aga sugugi vähem teoloogilist ja filosoofilist mõtteainet pakkuvad, kui Lihtsalt kristlus, Pahareti kirjapaun vmt.
Pean tunnistama, et Narnia lood pole mind kunagi väga paelunud. Olles küll loetavad, jätab eriti esimesse raamatusse (Lõvi, nõid ja riidekapp) põimitud vihje lunastusloole kuidagi kergekaalulise tunde. Eriti, kui võrrelda neid lugusid Lewise hea sõbra ja võitluskaaslase J. R. R. Tolkieni Silmarillioniga, mis kuulub lisaks heale loetavusele ka vaieldamatult parimate vaimulike raamatute hulka, mida olen sattunud lugema. Nüüd aga avastasin enda jaoks Lewise kosmosetriloogia. Üsna juhuslikult, muide. Käisime Osvaldiga raamatupoes ning kuna teadsin, et Teele on Pratchetti Wintersmithiga ühelepoole jõudnud, mõtlesime talle lõõgastumiseks midagi uut kergemat laadi lugemisvara osta. Ja leidsimegi Apollo fictioni letist Lewise mulle senitundmatud teosed Perelandra ning That Hideous Strength. Koju jõudes selgus, et Perelandra on sarja teine osa ning et esimene osa kannab nime Out of the Silent Planet. Paar päeva hiljem Tallinnas koolis käies põikasin lõunapausi ajal Viru tänava Apollosse ja ostsin sealt siis ka viimatinimetatu. Tagasiteel rongis asusin lugema ja eneselegi üllatuseks ei saanud tast enne lahti, kui ülejärgmisel päeval raamatut lõpetades (muidugi, vahepeal ikka tegin muid asju ka, küllap lugeja mõistab). Praegu olen umbes poole peal Perelandraga ning tundub, et ka kolmandat osa ei näe Teele enne, kui mina ta läbi olen jõudnud. :)
Kosmosetriloogia on järjekordne näide sellest, kuidas teatud mõttekäike ja teemasid on hoopis lihtsam esitada jutustavas vormis, kui “akadeemilise tekstina”. Nagu Jeesuski, kes õpetamisel kasutas palju jutustusi. Võimalik, et kunagi leian mahti pikemalt ka kirja panna nonde raamatute lugemisel tekkinud mõtteid (ehk siis, kui ka kolmas osa on lõpetatud), ent juba praegu võin küll igale, kes Lewise muid raamatuid (olgu ilukirjanduslikke või “tõsiseid”) nautinud on, soovitada ka nimetatud triloogiat.
Lugemiseni.
Aitüma, Margus, selle viite eest!