Paabeli (Siberi) jõgede kaldail,
seal me istusime ja nutsime,
kui mõtlesime Siionile (Eestile).
Remmelgate otsa, mis seal olid,
me riputasime oma kandled.
Sest seal küsisid meilt
meie vangiviijad laulu sõnu
ja meie piinajad rõõmulaule:
“Laulge meile Siioni laule!”

Kuidas me võime laulda
Issanda (kodumaa) laulu võõral pinnal?
Kui ma sind unustan, Jeruusalemm (Eestimaa),
siis ununegu mu parem käsi!
Jäägu mu keel kinni suulae külge,
kui ma sinule ei mõtleks,
kui ma ei paneks Jeruusalemma (Eestimaad)
oma ülemaks rõõmuks!

(Allikas: http://www.kalev.ee/est/parnu/?news=929973)

Jah, ajalugu kordub ja inimesed pole aastatuhandetega eriti muutunud… :I