Toomas Nigola diarium

Kirjutasin Kirik24 jaoks niisuguse juhtkirja:

Ühel maal sai kord võimalikuks igaühel omada isiklikku tuumarelva. Väikest, granaadisuurust, ent ometi piisavalt võimast terve linna hävitamiseks. Peagi algasid tulised vaidlused selle üle, kas inimestel peaks olema õigus niisuguseid surmakülvajaid omada ja kasutada. Oli neid, kes tahtsid igasugused tuumarelvad täiesti keelustada, mõned piirata õigust nende kasutamiseks jne. Viimaks jäi peale üldine arvamus – keelata tuumarelva eriloata kaasaskandmine avalikes kohtades, ent mida inimesed kodus teevad, on nende eraasi.

Kõlab hirmsalt, kas pole? Kuid kui lubataks ühekaupa tappa kaitsetuid inimesi, kes on kas teatud vanuses või mingi puudega, kas see oleks sallitav? On ühiskondi, kus töövõimetud vanurid jäetakse kogukonna hoolitsuseta näljasurma saagiks – nad oleksid ju vaid koormaks teistele, milleks neid siis hoida? Oma loogika siin ju on. Mitte ammu olid ma meie maal sünnituse juures varuks veeämbrid, et juhul, kui sünnib tõsise puudega laps (ning otsustajaks tõsiduse astme üle oli muidugi sünnituse vastuvõtja), ei peaks noored vanemad tema häälitsust kunagi kuulma ega lisakoormat oma õlule võtma. Kuid ühiskonnas, kus meil on meditsiiniteaduste arengu tulemusel üsna võimalused inimelu hoidja ja kaitsta, on ellujääjate valimine muutunud vaid tugevate mugavusele taandatavaks.

Internetileht abort.ee on viimasel ajal pälvinud hulga tähelepanu. Pahandatakse selle üle, et veebileht liiga ühemõtteliselt kajastab abordi olemust ning ei nõustu üldlevinud eksiarvamusega, et “vahet pole” ja “kõik on suhteline”, “eraasi”.

“Täna süüdistatakse elujaatavat suhtumist propageerivat ühendust radikaalsuses, fundamentaalsuses ja milles iganes veel. Abort puudutab meid kõiki, see ei ole mingi kitsaste huvigruppide eralõbu,“ on sedastanud Noorte Konservatiivide eestseisuse liige Põlva maavanem Priit Sibul. „Noored Konservatiivid on põhimõtteliselt abortide vastu, sest iga sündimata laps on kaotus Eestile,“ lisas Sibul.

Sama meelt on ka kirik: “Abort (välja arvatud meditsiinilistel näidustustel) on tapmine, seega lubamatu ja tuleb keelustada.” (EELK dokumendist Kiriku sotsiaalne sõnum)

Elu on haruldane ja siin ilmas ka lühike ning kordumatu. Seda väärtuslikumaks tuleb iga elu pidada. Vastus Kaini retoorilisena mõeldud küsimusele: “Kas mina olen oma venna hoidja?” (1Ms 4:9) on kahtlemata “jah!”.

Ühtlasi tahame sotsiaalministrile ja sotsiaalministeeriumile südamele panna, et nad ei laseks end õilsas ettevõtmises heidutada kibestunud inimeste rünnakutest.

www.konservatiivid.ee on näha Noorte Konservatiivide seisukohavõtt abort.ee teemal. Kirjutaksin kasvõi ise alla, kuigi pole enam niiväga noor. ;)

Veel üks lugu eelnimetatud raamatust, mis oma häbenematus realistlikuses mulle hästi meeldib:

Vestlevad poliitik ja tema sõber.

“Kas teadsid, et meie asepresident plaanib eelolevatel valimistel sinu vastu kandideerida?”

“See lurjus! Ma ei karda teda põrmugi. Igaüks teab, et ta on vabaduses ainult tänu oma poliitilistele sidemetele.”

“Meie sekretär plaanib samuti teatada kandideerimisest.”

“Mida! Kas ta ei karda, et tema pettused võivad avalikuks tulla?”

“Olgu-olgu, ma tegin ainult naja. Tegelikult rääkisin äsja nende mõlemaga ning nad toetavad täielikult sinu kampaaniat.”

“No vaata nüüd, mis sa tegid: panid ming ütlema inetusi kahe kõige kenama inimese kohta meie parteis.”

Antonio de Mello, S. J. jutustab oma taas-ja-taas kättevõtmist väärivas mõtteterade-raamatus One Minute Nonsense muuhulgas niisuguse loo:

Läinud kord sajajalgne targa öökulli juurde kurtma: kõik tema sada jalga valutavad hirmsasti. Mida teha?

Öökull mõtles pisut ning andis siis nõu: hakaku sajajalgne parem oravaks: oraval on ainult neli jalga – nii saaks valu otsemaid 96% võrra vähendada.

“Milline suurepärane mõte!” rõõmustas sajajalgne, “Kuidas see oravaks saamine käib?”
“Sellega ära mind küll tüüta,” vastas öökull, “I only create policy around here.”

Njah, lood elust enesest…

Enn avaldas oma diariumis hiljuti ühe mõtiskluse, mida ta ise nimetab vemmalvärsiks. Vemmal või mitte, aga tõsi ta on, et umbes nõnda vastame me tihti (vahel endale teadvustamatagi) Jumala kutsele.

Siimon, armastad sa mind?
Jah, Issand!
Minu lambaid toida!
Kas ma olen oma venna hoidja?

Siimon, armastad sa mind?

Alles see oli, kui laineid lõid fotod päriselu Garfieldist. Nüüd aga on leitud ka, et Garfieldi koomiks poleks ilma koomiksi-Garfieldita sugugi kehvem. garfieldminusgarfield.tumblr.com võib igaüks ise otsustada, kas ikka on.

eMugi foorumis vahendab Papageno e Tõnis Kaumann mäkivihjete lugu sellest, kuidas vabastada oma arvuti ikoonid 128×128 piksli piirangust. 512×512 piksli juures nt Applications katalooma sirvides avaneb ootamatult rikkalik maailm (nt TextEditi ikoonil on tõepoolest loetav lõik teksti jne). Praktilist kasu on küll vähe, ent avastamisrõõm on ju ka rõõm ja rõõmu pärast tasub ikka teha üht-teist.