Enn avaldas oma diariumis hiljuti ühe mõtiskluse, mida ta ise nimetab vemmalvärsiks. Vemmal või mitte, aga tõsi ta on, et umbes nõnda vastame me tihti (vahel endale teadvustamatagi) Jumala kutsele.

Siimon, armastad sa mind?
Jah, Issand!
Minu lambaid toida!
Kas ma olen oma venna hoidja?

Siimon, armastad sa mind?
Jah, Issand!
Su hoida iga minu tallekene.
Kes siis on mu ligimene?

Siimon, armastad sa mind?
Jah, Issand!
Mu kari sinu hoolitseda.
Ma vannun, ma ei tunne Teda!

Siimon, armastad sa mind?