Toomas Nigola diarium

Piibliseltsi blogi: piibel.wordpress.com.

Täna õhtul pean lühikese tervituse ütlema Põlva Päevade avamisel. Panin selleks kirja järgmised mõtted ja soovid.

Eikelt Kultuurikeskusest kuulsin, et Põlva päevad on sarnased jõuludega: et see on aeg, mil kõik põlvakad koju tulevad ning siinsete sugulaste-tuttavatega kokku saavad. Ja kõigil on hea.

Mina ei ole põlvakas. Veel. Tõsi, nüüd juba üle poole aasta olen pea iga päev Tartust siia sõitnud, kuid ega ma selle alusel vist veel kvalifitseeru?

Möödunud aasta kevadel, kui üle mõne aja taas Põlvasse sattusin, nägin tookordsete Põlva päevade plakatit ja mõtlesin, mis värk on? Kas muudel päevad elPõlvat siis polegi – on’s Põlva mingi Valge Daam või Lock Nessi koletis, kes ilmub vaid teatud päevadel või iga viiesaja aasta järel? On ju küllalt muinasjutte järvepõhja vajunud linnadest, mis iga saja või viiesaja aasta järel teatud keskööl pinnale tõusevad ning kes siis õigel ajal jaole saab, omandab suure varanduse. Õnneks Põlva pole seesugune. Siia tule, millal aga tahad – Põlva on ikka siinsamas.

Ent just sellepärast ongi meile sääraseid päevi väga vaja. Täpselt niisamuti, nagu me vajame ka jõule, sünnipäevi, emade- ja iseseisvuspäeva ja veel hulka muidki. Vajame neid selleks, et mitte olla niisuguse inimese sarnased, kes maanteröövli klassikalisele nõudmisele loovutada “raha või elu” vastas: “Võtke parem elu – raha hoian ma vanaduspõlveks.”

On suur kiusatus vahetada elu otsemas või kaudsemas tähenduses raha vastu, lootuses kunagi määramatus tulevikus seda nautida. Seda tuleviku aga sageli ei tule: enne tuleb infarkt või midagi muud olulist ette. Ja meie elu läheb meist mööda sel ajal, kui me ise oleme hõivatud või purjus… Jah, see on suur kiusatus ning meie aja edukusekultus kannustab sel teel veelgi takka.

Just seepärast vajame erilisi aegu, mil lisaks “vabalt võtmisele” märkame ka seda lihtsat tõde, mida on ilusasti kokku võetud laulusõnadesse: “See, mida elame, see ongi ju elu”. Elu on juba käes ning selles elus on loendamatul hulgal väärtuslikku, millest see suurepärane elukeskkond, mis meile on antud elamiseks, harimiseks ja hoidmiseks, pole sugugi tähtsusetuim. Märgakem seda, armastagem ja nautigem seda ja elagem arukalt!

Suur tänu Hannesele, kes juhatas mulle kätte säärase suurepärase asja nagu Drupal. Et mul juba mõnda aega mõlkus meeles koguduse kodulehe kapitaalremont, kulus see vigur marjaks ära. Täna peale talgupäeva kirikus võtsin ta ette ning vast tunni-pooleteisega sai uue lehe käima (peamine aeg kulus päise kujundamiseks). Veelkord suur tänu Sulle, Hannes! Samuti kõigile Drupali arendajatele.

Täna on kummaline õhtu. Marie jäi magama ning Teele ema on osvaldiga Teele vend Priidu juures sealseid lapsi hoidmas. Juhust kasutades otsustasin vaadata, mida siis televiisorist ka näidatakse (harilikult pole mahti selle masina jaoks õnneks – viimati vist 10. aprillil Põlvas). Huvitav küll, miks. Pea iga kord, kui olen õhtul suvalisel ajal teleka lahti teinud (no tean, et on olemas ka huvitavaid saateid, nt miljonimäng, mida osa meie perest vist teatava regulaarsusega vaatab), on sealt mingit hullust paistnud. Täna siis nii, et ühel (mingi eXtreme vmt) kanalil näidati dokumentaalkaadreid keset linna plahvatavat kütusetanklast ning kiideti: “Kas pole lahe!” Ei ole! Kohe järgmisel (GOD TV) kütab tätoveeritud showmees rahvast üles hüüetega: “Fire!”, “I want to burn!” jne jne. Täitsa hullumeelne. Ja, paraku, mitte sugugi vaimulik ega püha, mida ehk GOD TV nimeliselt kanalilt võiks oodata. Paljas mängimine inimeste emotsioonidel ja tühjade lööklausete loopimine. Ma kardan, peaesineja seal laval kas valetab, või siis ei mõista ta üldse, millest kõneleb. Kas tõesti ei võiks sedalaadi “evangelikaalid” ka oma “ärkamiste” (kuigi praktikas kipuvad need üritused olema ekstaatilised nautlused-eneseuimastused) kohta küsida: WWJD?!

Hüva, ehk on mõnele tõesti sedalaadi elamusi aeg-ajalt vaja, ent mulle kipub sedalaadi koosolekuid vaadates ikka meenuma kaks asja. Esiteks kellegi noore satanisti suust kunagi kuuldud tunnistus sellest, kuidas temas sai satanist: käinud ta ühes nelipühi koguduses, kus palju teisigi noori. Ülistuskoosolekud olnud vägevad ja rahvarohked. Siis aga kutsunud pastor üles noori minema koguduse vanade ja viletsate juurde neid abistama. Väljakuulutatud päeval kogunes noori… paraku käputäis. Seda nähes pettus siiras noormees “evangelikaalide” kristluses niivõrd, et temast sai satanist. (Mis tast praeguseks saanud, ma ei tea.)

Teine, veelgi hoiatavam sõnum, mis taolisel puhul meenub, pärineb aga Issanda enese suust: ta väidab end olevat märksa enam huvitatud sellest, et inimesed tõesti ka täidaksid Isa tahet, kui “Issand! Issand!” hõiskamisest ja imetegudest (olgugi neid palju tehtud tema nimel) – Mt 7:21par.

Justkui neist oleks veel vähe, meenus päeval autos kuulatud lause Philip Yancey raamatust The Bible Jesus Read: “Jumal on ennekõike huvitatud meie usust, mitte niivõrd meie naudingust” (öeldud mõtiskluses Iiobi raamatu üle, mida tihti arvatakse rääkivat kannatusest, kuid mis tegelikult räägib ju ennekõike usust). Muide, neile, kes peavad palju aega autoroolis veetma, julgen Audible heliraamatute poodi küll soovitada.

Täiendus:
Ha! Nagu oligi arvata, on ikka rahakogumine ka toimumas: et ärkamine toimub ja raha on vähe ja kohe katkeb ülekanne, kui sa ei anneta…. Tüüpiline.

Antonio de Mello ainetel…

Tekstid: 1Kn 19:8-13; Ap 1:4-14 ning Jh 7:37-39

Neljapäeval pühitsesime Issanda taevaminemispüha. Täna küsigem, mida see tähendab?

Mida tähendas apostlite ja jüngrite jaoks see, et Jeesuse füüsiline ligiolu neilt võeti? Kas mõtlesid nad, nagu nii paljud kristlased tänapäeval, et Kristus on nüüd eemal, läinud ära Maast kaugel-kaugel asuvasse taevasse? Oli neil ehk kiusatud mõelda, et Issand “on nendega” vaimselt, tundeelus ja mälestustes? Ehk arvasid nad, et nüüd on Kristus läinud ära kaugesse taevasse ja jätnud nad omapead, olema kristlased nii hästi-halvasti, kui see neil endil korda läheb? Kui hinnata selle järgi, mida apostlid tegid ja kirjutasid, selle järgi, kuidas nad käitusid ning kuidas kasutasid Issanda taevasseminekule järgnevaid kümmet päeva, võime leida, et vastus kõigile neile pakkumistele on “ei”. Ei, nad ei arvanud, et Kristus jättis nad vaid mälestuste, plaanide, soovide, tunnete ja nende endi pühendumisvalmiduse hooleks.

Oleks nad nõnda mõelnud, küllap oleksid nad üsna pea oma tegemistega jõudnud igasugu spirituaalsete ja kiriklike viguriteni, nagu võime näha paljude religioossete inimeste puhul, kelle tegevust juhib arvamine, et “Jumal ootab neilt selle-ja-selle tegemist”. Et nende asi on nö “usk toimima panna”. Et Kirik püsib nende varal jne. Seda printsiipi võib toimimas näha ajast aega. Tänapäevalgi on teatud ringides üsna levinud arvamine, et Jumal on meie endi hooleks jätnud usu rakendamise, vagaduse ja misjoni. Selle tulemuseks on pahatihti küünlavalguses peetavad hästi emotsionaalsed, aga täielikult pühakirja- ja palvevabad “päevalõpupalvused” ja muu taoline. Terve hulk protestantlikke kirikuid Lääne-Euroopas on jõudnud kirikute eramuiks müümiseni tänu niisugustele asjadele. Kõigepealt hüljatakse need evangeeliumis ja Kiriku pärimuses sisalduvad punktid, mis võivad kedagi pahandada (olgu siis küsimuseks Tõe olemasolu, põrgu, naiste ordineerimine või patu hukkamõistmine). Seejärel, nii umbes paarikümne aasta pärast, märgatakse kohkumusega, et niisugune inimlikustatud kristlus ei toimi, et rahvas ei võta usku tõsiselt ning pühapäevastel teenistustel käib järjest vähem inimesi. Olukorra parandamiseks võetakse ette turu-uuringud, et teada saada, mis inimestele meeldiks. Ja siis asutakse konkureerima meelelahutustööstusega, pakkudes igasugu veidraid elamusi ja kauneid, ent sageli sisutühje sõnu. Aga ikka ei toimi. Siis leitakse tihti, et süüdi on “vanausulised” vaimulikud ja kirikulised – need, kes veel traditsioonilisi kristlikke vaateid evivad. Soomes on juba mitu pastorit politsei kätte karistamiseks antud selle eest, et nad ei nõustu sääraste uuendustega.

Ka EELK-s on tähendatavad sarnased suundumused. Mida vähem usuväge kirik endal olevat kogeb, seda enam on kiusatus tegutseda, püüda veel, kiiremini, rohkem, uhkemini jne. Kuid mida enam me nõnda rabeleme, seda vähem see kõik sisuliselt toimib. Niisugune on juba kord lugu jumalike asjadega.

Meilgi on oluline õppida esimestelt apostlitelt, mismoodi Jumala asju tuleb ajada.

“Kui siis Jeesus viibis koos nendega, keelas ta neil Jeruusalemmast lahkuda, käskides jääda ootama Isa tõotust, “mis teie olete minult kuulnud.” … te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.” Nii ütleb Issand Apostlite tegude raamatus. Tegu on sellesama tõotusega, millest Jeesus ka Jh 15 evangeeliumitekstis kõneleb: “Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis Tema tunnistab… ja siis tunnistate teiegi.”

Püha Vaimu ja Tema väge pole võimalik ise kuidagi esile kutsuda ega ära teenida. Ta on sulaselge kingitus. Seepärast käseb Jeesus oodata. Jumal tahab meid väega varustada ning meie asi on olla valmis seda vastu võtma. See aga on miski, mida meie vaene inimloomus ei taha hästi mõista. Meil on raske oodata. Me oleme rahutud ja kannatamatud. Imikueast alates harjume tänapäeval kõike kohe ja kiiresti saama. Edukas ühiskonnas on hinnatud need, kes on alatasa jalgel ja tegusad. Nii tunneme, et lihtsam on tundide kaupa tegutseda, kui et vaikuses oodata midagi, mis ei allu meie kontrollile; midagi, mille täpset saabumisaega me ei tea. Kuid Vaimu väge antakse ainult neile, kes ootavad: kes avavad oma südamed päev päeva järel palves Jumalale ja Tema Sõnale; kes pühendavad tunde ja tunde sellele, mis kaasaja produktiivsusele orienteeritud mõtlemisele näib sulaselge ajaraisk.

“Kui Jeesus viibis koos nendega, keelas ta neil Jeruusalemmast lahkuda, käskides jääda ootama…” Need sõnad kõlasid olukorras, kus kogu maailmas polnud peale Jeruusalemma ja selle lähiümbruse ühtki paika, kus oleks kuulutatud evangeeliumi Issandast. Tarvilikku tööd kui palju. Ja ometi: “Ärge lahkuge Jeruusalemmast. Oodake!” Kas pole siin oluline õppetund ka meie jaoks, kes me ju samuti oleme kutsutud Jumala kaastöölisteks? Ära lahku uisapäisa, omatahtsi Jeruusalemmast, kuigi meie ümber on Euroopa üks paganlikumaid maid. Pane vastu kiusatusele rabeleda ning kuulutada teistele midagi, mida sa isegi oled vaid pisut kogenud. Kui Vaim tuleb, siis “olete tunnistajad Jeruusalemmas … ja ilmamaa äärteni.” Kuid mitte enne! Vastasel juhul on suur oht saada valetunnistajaks, või parimal juhul taganttorkijaks, meelitajaks või müügimeheks, aga siiski mitte apostliks. Liigagi palju on maailmas ebakindlaid inimesi, kes püüavad teisi meelitada uskuma asju, milles nad isegi päris kindlad ei ole.

Jeesus ütles: “te saate väe”. Just nimelt “te saate”. Jeesus ei eeldagi, et me ise produtseeriksime tööks vajaliku vaimuväe. Ükskõik, kui palju me ka ei pingutaks, Püha Vaimu väge saame ikkagi vaid vastu võtta.

Keegi neiu ütles kord: “Ma olen osalenud suurel hulgal seminaridel, kust olen saanud vähemalt sada kaunist ideed. Ma ei vaja enam uusi ideid. Ma vajan väge, et vähemalt mõni neist ideedest ka ellu viia.”

Kui tõsi! Meie ümber on palju seminare, koolitusi, jutlusi, raamatupakkumisi. Meil on kaks suurepärast kristlikku raadiojaama. Aga kõigest sellest ei piisa. Me vajame aega Jumalaga.

Kõigil meil on ööpäevas 24 tundi. Mitu neist kulub sinu elus palvele? Nii mõnigi ütleb, et ta palvetab päeva läbi ja see on ühtpidi õige: Jumal on meiega alati ning olla teadlik ja arvestada Tema ligioluga on kristlasele loomulik. Kuid kui taas appi võtta näidet abielust, siis teame, et ka niisugune peresuhe ei ole terve, kus abikaasad on küll päeva läbi füüsiliselt samas paigas ning aeg-ajalt üks teiselt palub midagi, ent kus igaüks tegeleb omade toimetustega ning kunagi ei võeta aega teineteisega pikemalt vestlemiseks, teineteise ära kuulamiseks ja tundma õppimiseks.

On hea, kui teed otsuse pühendada iga päev teatud hulk aega vaikusele ja palvele. Kas palvetada ööpäevas üks või kuus tundi, see on igaühe enda otsustada, kuid kui otsus on tehtud, tuleks sellest kinni pidada!

Ja kuidas palvetada? Uskudes, et Jumala päralt on riik, vägi ja au igavesti ning ta tõepoolest soovib meie kaudu toimida.

Püha Risti Johannes on öelnud, et igaüks saab Jumalalt täpselt niipalju, kui ta eeldab saavat. Kui sa ootad Jumalalt vähe, siis sa harilikult ka saad vähe. Kui ootad palju, saad ka palju.

Õigesti on öeldud, et tõeline patt Püha Vaimu vastu on mitte enam uskuda Tema võimalustesse maailma ja meid muuta. See on märksa ohtlikum ateismi versioon kui see, mis lihtsalt ütleb, et “Jumalat ei ole”. See on siis niiöelda praktiline ateism, mida inimene ise ei pruugi enda juures sellisena märgatagi.

Maailm meie ümber ei janune uute teadmiste, teooriate või ilusate ideede järele. Ta januneb Jumala järele. Elava Jumala järele. Ühendus Jumalaga Jeesuses Kristuses on see, mida ainult kristlaskond saab maailmale vahendada. Seepärast on oluline esmalt ise täie tõsidusega võtta oma vaimulikku elu, et me poleks niisuguse mõttetu arsti sarnased, kes on küll tugev filosoofias ja golfimängus, ent nõrk meditsiinis.

… tihti enam, kui seda, kelle surmaaeg pole kuigi täpselt teada (ehkki laias laastus – kasvõi inimkonna ajaloo kontekstis – on meie kõigi prognoos üsna sarnane). Heaks näiteks siin on dr Randi Pausch, kelle “viimane loeng” on köitnud miljonite vaatajate tähelepanu ning teeninud talle ja ta perele miljoneid (kirjutamata veel mitme tema lapsepõlve unistuse täitumisest – päev NFL-s, osa Star Trekis jne – Vikipeedia teab täpsemalt). Igal juhul meeldib mulle üks lõik tema “viimasest loengust”: “Ma olen juba kogenud pöördumist surivoodil – ostsin Macintoshi.” :)

iVeiko on pannud kirja mõned mõtted eestlaste ja kristluse suhete, aga ka muu olulise kohta. Meie Kirikus muidugi.