Raha või elu?

Täna õhtul pean lühikese tervituse ütlema Põlva Päevade avamisel. Panin selleks kirja järgmised mõtted ja soovid.

Eikelt Kultuurikeskusest kuulsin, et Põlva päevad on sarnased jõuludega: et see on aeg, mil kõik põlvakad koju tulevad ning siinsete sugulaste-tuttavatega kokku saavad. Ja kõigil on hea.

Mina ei ole põlvakas. Veel. Tõsi, nüüd juba üle poole aasta olen pea iga päev Tartust siia sõitnud, kuid ega ma selle alusel vist veel kvalifitseeru?

Möödunud aasta kevadel, kui üle mõne aja taas Põlvasse sattusin, nägin tookordsete Põlva päevade plakatit ja mõtlesin, mis värk on? Kas muudel päevad elPõlvat siis polegi – on’s Põlva mingi Valge Daam või Lock Nessi koletis, kes ilmub vaid teatud päevadel või iga viiesaja aasta järel? On ju küllalt muinasjutte järvepõhja vajunud linnadest, mis iga saja või viiesaja aasta järel teatud keskööl pinnale tõusevad ning kes siis õigel ajal jaole saab, omandab suure varanduse. Õnneks Põlva pole seesugune. Siia tule, millal aga tahad – Põlva on ikka siinsamas.

Ent just sellepärast ongi meile sääraseid päevi väga vaja. Täpselt niisamuti, nagu me vajame ka jõule, sünnipäevi, emade- ja iseseisvuspäeva ja veel hulka muidki. Vajame neid selleks, et mitte olla niisuguse inimese sarnased, kes maanteröövli klassikalisele nõudmisele loovutada “raha või elu” vastas: “Võtke parem elu – raha hoian ma vanaduspõlveks.”

On suur kiusatus vahetada elu otsemas või kaudsemas tähenduses raha vastu, lootuses kunagi määramatus tulevikus seda nautida. Seda tuleviku aga sageli ei tule: enne tuleb infarkt või midagi muud olulist ette. Ja meie elu läheb meist mööda sel ajal, kui me ise oleme hõivatud või purjus… Jah, see on suur kiusatus ning meie aja edukusekultus kannustab sel teel veelgi takka.

Just seepärast vajame erilisi aegu, mil lisaks “vabalt võtmisele” märkame ka seda lihtsat tõde, mida on ilusasti kokku võetud laulusõnadesse: “See, mida elame, see ongi ju elu”. Elu on juba käes ning selles elus on loendamatul hulgal väärtuslikku, millest see suurepärane elukeskkond, mis meile on antud elamiseks, harimiseks ja hoidmiseks, pole sugugi tähtsusetuim. Märgakem seda, armastagem ja nautigem seda ja elagem arukalt!