Toomas Nigola diarium

Eelmises postituses viidatud “õppevideote” valguses on päris huvitav vaadata ka praegu toimuvat:

Ühes ammuses postituses mainitud möll Floridas kestab edasi ning näib aina hoogu koguvat. Eestiski kannab Kuressaare Pereraadio seda õhtuti koos otsetõlkega üle (“Tervenemisärkamine Floridas” kell 21).

Olen tööülesannete tõttu pidanud mõni aeg tagasi tegelema pisut Todd Bentley “personaalküsimusega” ning muuhulgas leidnud nt niisuguse mõtteainet pakkuva teksti: http://www.etpv.org/2007/encwh.html

Seal on Todd Bentley kirjeldused oma taevaskäimistest. Muuhulgas kohtunud ta seal ka Paulusetaadiga (kes väitis end omaenda taevaskäimistel Aabrahamilt saadud õpetuse põhjal heebrea kirja kirjutanud olevat – ikka sessamas Bentley jutustuses muidugi), Aabrahami ja Taavetiga. (Muide, tema väide “most Bible scholars believe that it was authored by Paul” ei vasta minuteada tõele, pigem kahtlustatakse Apollost.) Päris põnev!

Nüüd on sama teemaga tulnud tegelda iIllimaril ning tema soovitusel lugesin http://churchwarnings.blogspot.com/2008/05/todd-bentley-revival-in-lakeland-email.html ning sealse hulga info ja kommentaaride (mis kohati on ka päris asjalikud) hulgast jäid silma huvitava leiuna järgmised videod:

http://youtube.com/watch?v=p9Kv7XRaKw8 – õpetus, kuidas isegi Jumala olemasolu uskumata olla (majanduslikult) edukas “kristlik evangelist”.
http://youtube.com/watch?v=6O0p4ZDnDoQ – õpetused jätkuvad.
http://youtube.com/watch?v=gZ-7beRITYM – ja veel üks dokumentaal.
http://youtube.com/watch?v=aHIyFmJTRsM – üks sama mehe kohta veel.

Pole sugugi raske, kui õiged nipid ära õppida. Kui see pole satanism, mis seda veel oleks? Sel viisil pilgatakse mitte ainult Jumalat, vaid diskrediteeritakse ka ehtsaid tervendamisandega inimesi (ja niisuguseidki olen kohanud), kes oma andega teenivad vaikselt (ilma mingi palaganita selle ümber) ning materiaalset kasu taotlemata.

Aga Todd Benltey kohta leiab omajagu lugemismaterjale lingituna siit.

On kuulda, et tuleval aastal saab näha uut filmiversiooni hiljuti surnud vanameister Clarke’i tuntud raamatust. Praegu aga saab (ei tea, kas ka võib – autoriõiguste kohta mul info puudub) kuulda heliraamatu versiooni juutuubist.

(Teine osa on siin.)

… ehk mis saab siis, kui mulgid gospelit laulavad:

Nõndaks, nagu selgus, on vastus eelmises postituses esitatud küsimusele Pajurise hotelli wifi võrgu kohta negatiivne. Õieti: võrk on olemas, parool samuti, ent lisaks sellele on veel connectio timeout kõigil, kes proovivad (opsüsteemist ja riistvarast sõltumata).

Konverents aga oli vahva, nagu harilikult. Ettekanded olid huvitavad, aga peamine on muidugi trehvung ja osadus. Et harilikult osalevad neil üritustel aastast aastasse suht samas inimesed, jätkub juttu alati kauemaks.
Seltskond on kirju: õblukestest akadeemilistest ameeriklastest (ja korpulentsetest akadeemilistest sakslastest) turskete, karmi olemisega kirgiisi, leedu ning ennekõike kasahhi luterlasteni välja. Viimased ei sarnane muide sugugi Boratiga: pigem võiks neid välimuse järgi hoopis mingiteks maffiameesteks arvata (iVeiko sõnas tabavalt Kasahstani piiskopi kohta: “Temaga küll ei tahaks konfessionaalse luterluse üle vaidlema hakata” ning õhtul hotelli restorani suurest telerist Rootsi-Venemaa jalgpallivõistlust vaadates tundus tõepoolest, et kui ma ka oleksin Rootsi meeskonna fänn, hoiduksin vist selles seltskonnas oma meeskonnale väga elavalt kaasa elamast.) Nende karmide isade ja vendade kestas on aga tegelikult peidus armsad usukaaslased ja tõsised palvevennad, nagu see vestluste käigus korduvalt selgus. Vahest tuleks ka EELK-le kasuks, kui meie vaimulikkond sisaldaks endas rohkem sedasorti mehi, kes oma olemisega meenutavad Christos Pantokratori olemasolu “roosa Jeesuse” kõrval.

Isiklikus plaanis oli kõige rõõmustavam Euroopa Liidu ülempreestri, armsa venna Arto poolt saadud küllakutse. Ülempreester on ta selles tähenduses, et tema kogudus on EL-li põhjapoolseim, asudes üsna Põhjamere kaldal polaarpäevade ja -ööde alal. Kuna külmad maad on mulle lapsepõlve Amundseni-, Nanseni- ja teiste lugudest armsaks saanud (lemmikraamatuid oli Juri Rõtheu Uni algavas udus), plaanime nüüd Osvaldiga Artole küllasõitu suure õhinaga. Seda enam, et Arto jutu järgi on suveaeg, mil koguduserahvas tegeleb lõhepüügiga, talle rahulik aeg, mil ta heal meelel viib meid ümbritseva looduse imevigureid vaatama.

Arto on muuseas see vend, kes hiljuti kaitses doktorikraadi (õigupoolest juba teise: esimene kraad on tal teoloogias, nüüd siis õigusteaduses) kirikuõiguse alal käsitledes naispreesterluse küsimust ning näidates, et Soome Kirik on naispreesterluse küsimuses taganenud piiblist ja usutunnistuskirjadest ja millele Oulu piiskop vastas umbes nõnda: Formaaljuriidiliselt on otsus naiste ordineerimisest tehtud enam kui kakskümmend aastat tagasi. Sellega kaasnes laiaulatuslik teoloogiline selgitustöö ja palvetöö. Kirikus teeme koostööd meeste ja naistega. Kirikukogu ei nimetanud omal ajal teisitimõtlejaid kuidagi eksiõpetajateks. Koostöö ei üle ei arutleta. Selleks kohustab kiriku avalik-õiguslik positsioon, kuid veel enam seovad kirikut eetika kuldreegel ja kristliku usu moraal: ei ole meest ega naist. Mingi juriidilist nihverdamist ei saa aktsepteerida.

Mu meelest on see päris huvitav lähenemine piiskpi poolt. Ehk võiks seda metoodikat laiendada ka muudesse sfääridesse. Näiteks võiks narkoäri edendaja väita, et seadus, arstid ja paljud teised küll keelavad tema tegevuse, kuid sellest olulisem on moraalireegel: kui mõnele meeldib ja hästi makstakse, on kõik korras. Mingi juriidilist nihverdamist ei saa aktsepteerida.

Seda äriideed tuleb veel kaaluda, kuid praegu, mil seda sissekannet kirjutan, kehtivad juba luuletaja sõnad: aeg ju hiline, mistõttu tänaseks lõpetan. Lugemiseni!

Täiendus: Fotod konverentsist on näha dotmäkis.

Sain viimaks Pärnu Vaikolt kirja kauaoodatud kuupäevadega: “XXII Pärnu Rahvusvaheline Dokumentaalfilmide Festival Põlva kirikus 16. juulist – 17. juulini.” Kuna homme hommikul sõidan Klaipedasse konverentsile ning ei mäleta hästi, kas Pajurises oli wifi või ei (möödunud aastal olime Veiko ja Kristjaniga seal nädalakese, kuid vanainimese pea pole enam see, mis nooruses oli), siis avaldan praegu need kuupäevad ilma pikema infota (see pidi homme laekuma) teadmiseks neile, kes tahavad oma kalendrisse plaane teha ning ei plaani sel ajal koos minuga Taizés viibida.

Kui paljud kannavad endaga lapsepõlve tasemel jumalapilti samas, kui oma teadmisi teaduse, ajaloo ja enesetunnetuse alal arendatakse täiskasvanu tasemele sobivaks… Järgmine lugu on IMHO tabavaks illustratsiooniks:

Sattunud kord lennukis kõrvuti istuma kaks meest. Kui lennumasin juba kõrgust võttis, pööranud noorem pilgu aknalt kõrvalistuja poole ning tutvustanud end: nimi see-ja-see, ametilt astronoom. Saanud teada, et tema kõrval istuja on pastor, küsinud ta, kas too soovib teada saada tema arvamust religiooni kohta. Hetkelise kõhkluse järel vastanud pastor jaatavalt. Astronoom teatanud, et tema arvates on kuldreegel – tee teisele seda, mida tahad endale tehtavat – ainus asi, mida inimestel religiooni kohta teada on vaja.

Pastor jäänud mõttesse ning vähe aja möödudes küsinud, kas astronoomihärra tahaks kuulda tema arvamust tolle eriala kohta. Noorem mees kostnud üllatunud ilmel, et kuulab hea meelega, mispeale pastor teatas: “Minu arvates saab kogu astronoomia kokku võtta fraasi: “Vilgu, vilgu täheke, mõistan sind vaid väheke.”" (Salmi tõlge: iIllimar.)