Nõndaks, nagu selgus, on vastus eelmises postituses esitatud küsimusele Pajurise hotelli wifi võrgu kohta negatiivne. Õieti: võrk on olemas, parool samuti, ent lisaks sellele on veel connectio timeout kõigil, kes proovivad (opsüsteemist ja riistvarast sõltumata).
Konverents aga oli vahva, nagu harilikult. Ettekanded olid huvitavad, aga peamine on muidugi trehvung ja osadus. Et harilikult osalevad neil üritustel aastast aastasse suht samas inimesed, jätkub juttu alati kauemaks.
Seltskond on kirju: õblukestest akadeemilistest ameeriklastest (ja korpulentsetest akadeemilistest sakslastest) turskete, karmi olemisega kirgiisi, leedu ning ennekõike kasahhi luterlasteni välja. Viimased ei sarnane muide sugugi Boratiga: pigem võiks neid välimuse järgi hoopis mingiteks maffiameesteks arvata (iVeiko sõnas tabavalt Kasahstani piiskopi kohta: “Temaga küll ei tahaks konfessionaalse luterluse üle vaidlema hakata” ning õhtul hotelli restorani suurest telerist Rootsi-Venemaa jalgpallivõistlust vaadates tundus tõepoolest, et kui ma ka oleksin Rootsi meeskonna fänn, hoiduksin vist selles seltskonnas oma meeskonnale väga elavalt kaasa elamast.) Nende karmide isade ja vendade kestas on aga tegelikult peidus armsad usukaaslased ja tõsised palvevennad, nagu see vestluste käigus korduvalt selgus. Vahest tuleks ka EELK-le kasuks, kui meie vaimulikkond sisaldaks endas rohkem sedasorti mehi, kes oma olemisega meenutavad Christos Pantokratori olemasolu “roosa Jeesuse” kõrval.
Isiklikus plaanis oli kõige rõõmustavam Euroopa Liidu ülempreestri, armsa venna Arto poolt saadud küllakutse. Ülempreester on ta selles tähenduses, et tema kogudus on EL-li põhjapoolseim, asudes üsna Põhjamere kaldal polaarpäevade ja -ööde alal. Kuna külmad maad on mulle lapsepõlve Amundseni-, Nanseni- ja teiste lugudest armsaks saanud (lemmikraamatuid oli Juri Rõtheu Uni algavas udus), plaanime nüüd Osvaldiga Artole küllasõitu suure õhinaga. Seda enam, et Arto jutu järgi on suveaeg, mil koguduserahvas tegeleb lõhepüügiga, talle rahulik aeg, mil ta heal meelel viib meid ümbritseva looduse imevigureid vaatama.
Arto on muuseas see vend, kes hiljuti kaitses doktorikraadi (õigupoolest juba teise: esimene kraad on tal teoloogias, nüüd siis õigusteaduses) kirikuõiguse alal käsitledes naispreesterluse küsimust ning näidates, et Soome Kirik on naispreesterluse küsimuses taganenud piiblist ja usutunnistuskirjadest ja millele Oulu piiskop vastas umbes nõnda: Formaaljuriidiliselt on otsus naiste ordineerimisest tehtud enam kui kakskümmend aastat tagasi. Sellega kaasnes laiaulatuslik teoloogiline selgitustöö ja palvetöö. Kirikus teeme koostööd meeste ja naistega. Kirikukogu ei nimetanud omal ajal teisitimõtlejaid kuidagi eksiõpetajateks. Koostöö ei üle ei arutleta. Selleks kohustab kiriku avalik-õiguslik positsioon, kuid veel enam seovad kirikut eetika kuldreegel ja kristliku usu moraal: ei ole meest ega naist. Mingi juriidilist nihverdamist ei saa aktsepteerida.
Mu meelest on see päris huvitav lähenemine piiskpi poolt. Ehk võiks seda metoodikat laiendada ka muudesse sfääridesse. Näiteks võiks narkoäri edendaja väita, et seadus, arstid ja paljud teised küll keelavad tema tegevuse, kuid sellest olulisem on moraalireegel: kui mõnele meeldib ja hästi makstakse, on kõik korras. Mingi juriidilist nihverdamist ei saa aktsepteerida.
Seda äriideed tuleb veel kaaluda, kuid praegu, mil seda sissekannet kirjutan, kehtivad juba luuletaja sõnad: aeg ju hiline, mistõttu tänaseks lõpetan. Lugemiseni!
Täiendus: Fotod konverentsist on näha dotmäkis.
Oulu piiskopi tekstile paralleeliks tõmmatud narkonäide pani minu peas küsimärgi plinkima :-) Pean selle üle nüüd mõnda aega mõtlema. “Ja olin mõtetes täna jälle, täna pool päeva…” :-)
Rõtheu mainimine on päris tore.See mees väärib lugemist.Ei tea, kas preestrikene on midagi veel temast lugenud,igatahes tasub vaeva isegi vene keel ära õppida, kuigi Rõtheu on ju thsukths.
Aga naistevihkamine kirikus ajab lihtsalt oksele, küll nad lõpuks võimu võtavad ja need meespreestrikesed kuradile saadavad.Loodan seda kogu hingest!