Kuigi ametlikult algab mul puhkus esmaspäevast, on viimased õhtud juba päris puhkusemoodi välja näinud: kolmapäeval Riho Sibula ja sõprade kontsert Põlvas (aitäh, Kultuurikeskus, kutse eest!), neljapäeva õhtul kirikuloo-konverentsi ja doktoriseminari vastuvõtt TÜ kohviku talveaias, eile sama seltskonna õhtusöök Verneris, homme õhtul on Siljat ja Raini külla oodata… Päris tore! Isegi jutlust ei ole selleks pühapäevaks vaja kirjutada, sest üks armas ametivend Saksamaalt on külas ning lubas ise jutlustada. Nii ma siis olengi mõtetes juba peaaegu Taizé reisil.
Stephen Colbert jääb diariumit hoidma, kuni ma ära olen. :) Lugemiseni!
Võib vist tõesti minevikuvormi tarvitada, sest nagu mõned lugejad juba osutada on jõudnud, pole ma siia viimasel ajal just palju elumärke jätnud. Põhjusi on muidugi mitmeid – üheltpoolt on “süüdi” tervisehädad, teisalt ajapuudus. Vabad hetked on kulunud lugemisele – kuna aju keerulisemaid asju vahepeal eriiti ei tahtnud, lugesin järjest mitu Pratchetti raamatut. Nüüdseks on tema klaviatuurist pärit raamatute nimekiri, mida olen lugenud, pikenenud neljakümneni ja kasvab (Making Money on pooleli).
Suvi on möödunud kiirelt ja peaaegu märkamatult (kui välja arvata mõned väga päikeselised päevad Taizé künkal Prantsusmaal). Õiget puhkust pole olnud mahti võtta, ent selle vea loodan parandada peagi – tuleval esmaspäeval sõidan koos paari sõbraga tagasi Taizésse, et teekonnal Filotead lugedes ja palvetades end vaimulikult (ja loodetavasti ka ihulikult – pean silmas ennekõike vaikust ja väljamagamist) koguda. Vast reisilt naasdes on enamat, millest kirjutada.
Seniks võin vaatamiseks pakkuda fotosid Pilistveres toimunud isade ja poegade laagrist, mille korraldamisel osalesin ja kust Osvaldiga koos ka osa võtsime. Nagu ikka, sai fotoka aku poole sündmuse pealt tühjaks ning laadijat polnud kaasas. Aga need pildid, mis tehtud, on näha Picasa veebialbumis.
Samuti võin lugemiseks soovitada Daniel Tammeti (perekonnanimi muudetud) raamatut Sündinud sinisel päeval, mis vähemalt minu jaoks on olnud mitte ainult huvitav sisevaade teise inimese ellu, vaid kätkenud ka omajagu äratundmishetki omaenda lapsepõlvest – näiteks olen alles nüüd hakanud arusaama, et kaugeltki mitte kõik inimesed ei koge numbreid ja arve värvilistena ning erinevate kujunditega seostatuina jne. Hõlpsasti loetav ja huvitav raamat.
Ah jaa, käesoleva postituse pealkirjaga samanimelist filmi jõudsin ka vaatama möödunud reedel. Mulje ol “Klassiga” võrreldes küll mõnevõrra nõrgem, ent siiski on tegu hästi tehtud ning mõtlema- ja meenutamapaneva linateosega mis pole sugugi ebarealistli, nagu kohati ette on heidetud. Olen omajagu kokku puutunud vanglaasukate ja -kandidaatidega ning sarnaseid lugusid ka varem kuulnud… Filmi julgen soovitada seda enam, et Tartus on kinopileti hind konkurentsi tingimustes (päevastel seanssidel) langenud 30 kroonile. :)