Toomas Nigola diarium

http://picasaweb.google.com/pkalap/IIIBaltiTeoloogilineKonverents on fotomeenutusi äsjalõppenud teoloogiakonverentsilt.

Mõtteid seoses Dr. Charles A. Giescheni ettekandega „All Scripture is Pure Christ: The Distinctive Approach of Lutheran Biblical Interpretation“ III Balti Teoloogilisel Konverentsil Klaipedas 27. oktoobril.

Lutheri kristotsentriline piiblitõlgendus
“Kogu pühakiri on puhas Kristus” (Luther).

Pühakirja antropo- ja teotsentriline tõlgendus
Nimetatud tõlgendused püüavad sireenidena meelitada meid eemale kristusekeskse piiblitõlgenduse juurest. Paljud kaasaegsed piibliteadlased peavad Kristuse nägemist Vanas Testamendis eisegeesiks (tähenduse tekstist väljalugemise asemel selle sisse-lugemine), mille eest tuleb hoiduda. Pigem tulevat otsida lihtsalt teksti autorite olukorrast tulenevat tähendust vmt. Mis on VT tähendus? Sellele on antud üsna erinevaid vastuseid, näiteks rõhutades VT inimlikkust – kui palju see kõneleb inimesest, tema olukorrast, võitlustest jne.

Aga heldeke, inimeste olukorra kohta võime õppida kõikjalt meie ümber, selleks pole meile vaja pühakirja. Tõsi, Vanast Testamendist saame ehk kõige paremini aru inimese langenud olukorra ja patu kohta, kuid sellest ei taha need meie moodsad usuteadlased kuigi palju kuulda. Pühakirja eripäraks, mille poolest see erineb kogu muust maailmast, on Kristus!

Igas valeõpetuses on muidugi terake tõtt. Nii ka manitsustes mitte lugeda UT tõdesid kõhklematult ja kiiresti sisse igasse VT kirjakohta. Ometi on eksitav kõnelda Jumala sõnumist Vanas Testamendis kui millestki erinevast Uue Testamendi Kristuse-kuulutusega võrreldes.

Kristusekeskne VT tõlgendus Jeesusel ja apostlitel
VT kristotsentriline tõlgendus pole mingi luterlaste leiutis. Tõendeid selle kohta leiame juba UT-st (Lk 24:25jj nt). Piibel pole lihtsalt infokogum algkristliku aja või moraalireeglite kohta, vaid püha kiri, mis paneb südamed põlema (Lk 24:32) – Kristus kõneleb seal ja juhib meid enda kaudu lepitusele Isaga. Meie VT tõlgenduse seisukohalt on väga oluline Jh proloogi väide: “Keegi pole näinud Isa, ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, on meile teate toonud.” Nähes Poega, näeme Isa, kellest VT nii palju jutustab.

Poja reaalpresentsile Vanas Testamendis tuleb taas enam tähelepanu pöörata. Jumala kolmainsus peaks mõjutama meie VT lugemist.

UT kristotsentriline lugemine
Kuigi Kristust nimetatakse alatasa läbi Uue Testamendi, pole kaasajal sugugi endastmõistetav, et UT-d loetaks kristusekeskselt. Antropo- teo- ja muutsentrilised tõlgendused on laialt levinud ühes kõiksugu liberaalsete, feministlike ja kes-teab-veel-millistega.

Lihtsalt Kristuse nimetamine, ei ole veel kristotsentriline tõlgendamine. Kui tahame mõista pühakirja, tuleb taibata, kuidas Kristuse kaudu teostub kogu Jumala päästeplaan, mis on kogu kirja keskne teema. Fragmentidele keskendumine võib olla küll põnev ja aukartustäratavalt akadeemiline, ent hingeõndsuse seisukohalt on olulisem otsida armulist Jumalat, kes Kristuses pakub kõike, mida viimselt vajame.

Vikipeedia andmetel on Tay Zonday laulu Chocolate Rain vaadatud nüüdseks juba üle 30 miljoni korra.

Raske on aru saada, kas laulu autor tõepoolest kirjutas selle tõsise rassitemaatikat käsitleva poliitlauluna, või teeb ta nalja. Avalikkus on laulu ja video üle igatahes kõvasti naernud ning erilise tuntuse on omandanud lause “**I move away from the mic to breathe in” (video subtiitritest). :) Laulust on tehtud hulgaliselt kehvemaid ja etemaid paroodiaid: “chocolate rain parody” youtube otsinguna peaks andma neist enamuse.

Hr Zonday ise on nähtavasti rahul:

Neljapäeval avasime Põlvas uue Edu kaubanduskeskuse. Kuigi need read pole Tarbijate Ühistu poolt sponsoreeritud, tunnistan, et olin uue toidupoe valikust hindadest meeldivalt üllatunud. Jah, sellist Eesti Vabariiki me tahtsime küll, vähemalt need meie seast, kes paarkümmend aastat tagasi veel lapsepõlve pidasid – tahtsime vabariiki, kus oleks poeletid täis kirevas pakendis kaupa.

Oli aeg, kus paljusid meile nüüdseks endastmõistetavaid asju nimetati sõnaga “defitsiit”. Ma ei tea kindlalt, kuidas oli Põlvas, kuid Pärnus olid näiteks banaanid minu lapsepõlves nii suur haruldus, et kui mõnikord õhtul emaga jalutades nägime langevat tähte ja ema mul midagi soovida käskis, soovisin alati kotitäit banaane.

Defitsiidiga oli ikka nii, et vahel teatud poodidest sai. Vahel kohviube, vahel banaani või midagi muud head, millest muidu puudus. Siis levis sõnum inimeselt inimesele, tuttavatele helistati või käidi ütlemas ning mõni sai tööltki tulema, et järjekorras seista.

Nüüd on peapiiskop ja misjonikeskus kutsunud meid üles pidama misjonipüha. Niipalju, kui mõistan, ei ole see mõeldud pidupäevana tähistamaks meie suuri võite misjonitöö vallas, kuigi kahtlemata peame olema tänulikud neile, kelle kaudu evangeelium meieni on jõudnud. Ristimise teema-aasta misjonipüha puhul tehtud läkituses tuletavad peapiiskop ning misjonikeskuse juhataja meile meelde, et “ristimine ei ole sihtmärk omaette, vaid ristitud saamine on ühtlasi ka misjoni algus.”

Tuntud anekdoot kirikunaljade varamust jutustab preestrist, kes oli tulutult püüdnud lahti saada kirikus pesitsevaist hiirtest, kuni leidis lõpuks rohu: ristimine. Peale ristimist lahkusid hiired kirikust ruttu ning tulid edaspidi vaid jõulude- ja ülestõusmispühade aegu korraks läbi. Paneb muigama? Nagu anekdootide puhul olemuslik, teeb meele rõõmsaks mitte tingimata olukorra koomilisus, vaid ennekõike taipamis- ja äratundmisrõõm.

Kahjuks on esitatud lugu üsna tõetruu ning mõistetav vast enamikule meist, kes kirikueluga pisutki kokku puutunud.

Kui võtame lahti statistilised aruanded või kirikuraamatud, näeme, et ainuüksi viimase paarikümne aasta jooksul on meie kogudustes ristitud aukartust äratav arv inimesi. Need, kes täiskasvanuina ristitud, on andnud tõotuse hakata elama kristlastena – Kristuse jüngritena ning selleks ustavalt tarvitada Jumala sõna ja sakramente, samuti täita kõiki kohustusi,mis koguduse liikmele kohased on. Laste ristimisel annavad vaderid ja ristivanemad tõotuse ristitavat last kristliku usu tõdedes õpetada ning ka oma eluga eeskuju anda, et laps õpiks “pidama kõike, mida Kristus on käskinud”. Kõlab ju hästi! Miks aga kipuvad need tõotused jääma valimislubaduse tasemele?

Kas võib olla, et omajagu põhjust “vabalt võtmiseks” annab kogudusepoolne juba ette “mõistev” suhtumine, mis ei eeldagi, et inimene on valmis antud lubadusi tõsiselt võtma? Ent sel juhul, milleks üldse küsida? Kui võiksime ausaks jäädes pakkuda ristimist “with no strings attatched”, siis oleks kõigile kenam, kui kogu usutunnistuse ja lubaduste andmise komet uutest kirikukäsiraamatutest üleüldse välja jäetaks.

Et me seda aga teha ei saa, siis mis oleks alternatiiv? Kas meil on ülepea võimalik hinnata inimeste siirust? Küllalt on neid, kes – omajagu õigesti – rõhutavad, et me ei saa “kellegi sisse” näha (vaimulikus, mõttes, mitte röntgenkiirguse vallas). Tõsi ta on, et meil pole fideomeetrit – masinat, mille abil mõõta inimeste usku ja pühendumust. Ent nagu abiellujatelt ei küsita, kas nad on suutelised teineteist igas olukorras kuni ajaliku surmani armastama ja hoidma – vaid kas nad seda tahavad ja püüda tõotavad – nii ka ristimisel ja leeritamisel ei küsita inimese suutlikkuse, vaid tahtmise kohta. Ise inimesi sakramentide vastuvõtuks ette valmistades olen selgitanud, et kuna vaimulikel fideomeetrit pole, jääme uskuma inimese “jah” sõna ehk lubadust – ja kui nad teadlikult valetavad, kavatsematagi oma endale võetavaid kohustusi täita, võib nende olukord olla kehvem endisest (vrd Lk 12:47-48).

Ehk saame hoida ära uute ristitavate muutumist “kadunud hiirteks” sellega, et võtame esmalt ise tõsiselt oma tegemisi. See “kaup”, mida meil pakkuda, on ju väärt, et teda tõsiselt võtta! Ja ta on defitsiitine, kuna väljaspool kirikut seda naljalt ei leia.

Inimesed on meeleldi valmis tegema igasugu vigureid kirevate, kuid kaduvate asjade omandamiseks. Teleris olevat mingi mäng, kus inimesed peavad valima endile kohvreid, mis sisaldavad erinevaid rahasummasid. Nagu kunagises “Imede põllu” mängus, on vaheldumisi suured ja väga väikesed võimalused. Kui nii tõsist ja olulist asja nagu hingeõndsuse küsimus, võiks võrrelda telemänguga, siis oleks ehk usutav niisugune telemäng, kus kohvreid oleks tuhandeid, aga ainult ühes neist peituks õndsus (ülejäänud sisaldaksid, paraku, põrguvõtit). Keeruline? Ei sugugi, sest sellele kohvrile oleks kenasti peale kirjutatud: “Õndsus on siin kohvris!” ja seda kinnitaksid ka saatejuht ning kohvrit hoidev näitsik. See oleks väga põnev, sest enamik inimesi nagunii ei usuks! See tunduks liiga lihtne! Kuid, paraku, muidugi tõsi.

Hingeõndsuse küsimus ON oluline. Kui elus läheb mugavalt, on lihtne seda unustada ja olla hõivatud kireva kaduvusega. Ent kui seisame silmitsi surmaga, saab see väga aktuaalseks. Siis võib olla aga hilja. Nagu majanduslanguse käes kannatavad enim need, kes arutult laenanud üle oma võimete, arvestamata tulevikuga, nii on targale inimesele kohane ka surmaks valmistuda. Vahendid selleks on õigupoolest needsamad, mida ristimis- ja leeritõotustes puudutatakse: Jumala sõna ja sakramentide sage tarvitamine ning osalemine koguduse elus. „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.“ (Mk 16:16).

—
As a young politician, when I started going to black churches, for the first time I heard people refer to funerals as “homegoings.” We’re all going home, and I want to be ready. (Bill Clinton, My Life)

Enne puhkusele minemist lootsin, et naasdes on mahti senisest rohkem mõelda ja kirjutada. Parima tahtmine on lõppenud aga nagu harilikult. Töid-tegemisi on kogu aeg nii tihedalt, et päeval ei jõua mõelda ja õhtul olen nii väsinud, et ei jaksa kirjutada. Harilikult lähen magama koos lastega 9-10 paiku õhtul. Täna on huvitaval kombel päris palju jaksu – kuigi kummalisel kombel on just täna uksest ja aknast tulnud sõpradelt halbu uudiseid igasugu koondamiste ja pankrotiohtude kohta ning mõni noorem kodanik on lausa võõraste tablettide neelamise tagajärjel haiglas viibinud – päev missugune! :)

Viimase aasta jooksul ei mäletagi, kuni eilse õhtuni, et ükski raamat oleks suutnud mind poole ööni ärkvel hoida, nagu varem tihti juhtus. Raamatutest, mida varem lõõgastuseks nautisin, pole viimasel ajal palju abi. Mõni nädal tagasi leidsin näiteks Tallinnast Viru tn Apollost Christopher Paolini “Pärandi”-sarja kolmanda raamatu Brisingr. Sarja esimesed kaks raamatut lugesin tekstide autori äratuntavast noorusest hoolimata üsna hea isuga läbi. Kolmas osa pole eelmistest sugugi kevem, aga pisut üle poole lugenuna (pea 500 lk loetud praeguseks) jätkan hommiku- ja õhtusöögi kõrvale pigem harjumusest alustatu lõpule viia, kui suurest põnevusest. Eile aga ostsin Audible.co.uk-st Bill Clintoni autobiograafia My Life ning kui harilikult kuulan kuulderaamatuid autos Tartu-Põlva-Tartu marsruudil loksudes, siis seekord oli lugu nii haarav, et võtsin ta iPodiga tuppa kaasa ja kuulasin veel voodiski. Viimaks vist kella ühe paiku sundisin end masinat kinni panema, sest hommikul vaja mõistlikul ajal tõusta. Neid autobiograafilisi raamatuid on vähe, millega säärane “resonants” tekib, nagu nüüd Billi omaga. Viimane oli üle-eelmises postituses soovitatud Daniel Tammeti lugu, sellest eelmine aga vist küll Taizé kloostri rajaja vend Roger’i päevikud. Olen üht-teist muud samalaadset vahepeal veel kätte võtnud, aga niisugust head klappi pole tekkinud.

Ah jaa, sain täna tasuta jupi sinist linti ka – avasime Põlvas uue Edu kaubanduskeskuse. Rahvas trügis murdu peale, nii et ma pikka pooletunnist kõnet pidama ei hakanudki, aga avatud ta sai ja kõnesid jätkus minutagi piisavalt. Uue Konsumi hinnatase teeb rõõmu (ja linnapea ütles end olevat järele uurinud, et tegu polegi ainult avamishindadega, vaid pidavat jäämagi niisuguseks), samuti kaubavalik. Näiteks Õiglase Kaubanduse võrgu kohv Reilu, mille hindu olen jälginud kõikvõimalikes linnades, kus seda vähegi saada, on Põlvas nüüd Eesti parima hinnaga (ostsin praeguse paki alles möödunud nädalal Tartust, kuna ei osanud nii meeldivat üllatust oodatagi :)). Õiglase Kaubanduse kraami on üldse meeldivalt palju, nii et võisin hea südametunnistusega seal osaleda.

Seesugused hajali mõtted siis tänase päeva kohta. Kardetavasti mitte voolavalt kirjutatud (aeg ju hiline), ent vähemasti elumärk jälle jäetud ning ka endal ehk aastate möödudes huvitav lugeda. :) Lugemiseni!