Enne puhkusele minemist lootsin, et naasdes on mahti senisest rohkem mõelda ja kirjutada. Parima tahtmine on lõppenud aga nagu harilikult. Töid-tegemisi on kogu aeg nii tihedalt, et päeval ei jõua mõelda ja õhtul olen nii väsinud, et ei jaksa kirjutada. Harilikult lähen magama koos lastega 9-10 paiku õhtul. Täna on huvitaval kombel päris palju jaksu – kuigi kummalisel kombel on just täna uksest ja aknast tulnud sõpradelt halbu uudiseid igasugu koondamiste ja pankrotiohtude kohta ning mõni noorem kodanik on lausa võõraste tablettide neelamise tagajärjel haiglas viibinud – päev missugune! :)
Viimase aasta jooksul ei mäletagi, kuni eilse õhtuni, et ükski raamat oleks suutnud mind poole ööni ärkvel hoida, nagu varem tihti juhtus. Raamatutest, mida varem lõõgastuseks nautisin, pole viimasel ajal palju abi. Mõni nädal tagasi leidsin näiteks Tallinnast Viru tn Apollost Christopher Paolini “Pärandi”-sarja kolmanda raamatu Brisingr. Sarja esimesed kaks raamatut lugesin tekstide autori äratuntavast noorusest hoolimata üsna hea isuga läbi. Kolmas osa pole eelmistest sugugi kevem, aga pisut üle poole lugenuna (pea 500 lk loetud praeguseks) jätkan hommiku- ja õhtusöögi kõrvale pigem harjumusest alustatu lõpule viia, kui suurest põnevusest. Eile aga ostsin Audible.co.uk-st Bill Clintoni autobiograafia My Life ning kui harilikult kuulan kuulderaamatuid autos Tartu-Põlva-Tartu marsruudil loksudes, siis seekord oli lugu nii haarav, et võtsin ta iPodiga tuppa kaasa ja kuulasin veel voodiski. Viimaks vist kella ühe paiku sundisin end masinat kinni panema, sest hommikul vaja mõistlikul ajal tõusta. Neid autobiograafilisi raamatuid on vähe, millega säärane “resonants” tekib, nagu nüüd Billi omaga. Viimane oli üle-eelmises postituses soovitatud Daniel Tammeti lugu, sellest eelmine aga vist küll Taizé kloostri rajaja vend Roger’i päevikud. Olen üht-teist muud samalaadset vahepeal veel kätte võtnud, aga niisugust head klappi pole tekkinud.
Ah jaa, sain täna tasuta jupi sinist linti ka – avasime Põlvas uue Edu kaubanduskeskuse. Rahvas trügis murdu peale, nii et ma pikka pooletunnist kõnet pidama ei hakanudki, aga avatud ta sai ja kõnesid jätkus minutagi piisavalt. Uue Konsumi hinnatase teeb rõõmu (ja linnapea ütles end olevat järele uurinud, et tegu polegi ainult avamishindadega, vaid pidavat jäämagi niisuguseks), samuti kaubavalik. Näiteks Õiglase Kaubanduse võrgu kohv Reilu, mille hindu olen jälginud kõikvõimalikes linnades, kus seda vähegi saada, on Põlvas nüüd Eesti parima hinnaga (ostsin praeguse paki alles möödunud nädalal Tartust, kuna ei osanud nii meeldivat üllatust oodatagi :)). Õiglase Kaubanduse kraami on üldse meeldivalt palju, nii et võisin hea südametunnistusega seal osaleda.
Seesugused hajali mõtted siis tänase päeva kohta. Kardetavasti mitte voolavalt kirjutatud (aeg ju hiline), ent vähemasti elumärk jälle jäetud ning ka endal ehk aastate möödudes huvitav lugeda. :) Lugemiseni!