Neljapäeval avasime Põlvas uue Edu kaubanduskeskuse. Kuigi need read pole Tarbijate Ühistu poolt sponsoreeritud, tunnistan, et olin uue toidupoe valikust hindadest meeldivalt üllatunud. Jah, sellist Eesti Vabariiki me tahtsime küll, vähemalt need meie seast, kes paarkümmend aastat tagasi veel lapsepõlve pidasid – tahtsime vabariiki, kus oleks poeletid täis kirevas pakendis kaupa.
Oli aeg, kus paljusid meile nüüdseks endastmõistetavaid asju nimetati sõnaga “defitsiit”. Ma ei tea kindlalt, kuidas oli Põlvas, kuid Pärnus olid näiteks banaanid minu lapsepõlves nii suur haruldus, et kui mõnikord õhtul emaga jalutades nägime langevat tähte ja ema mul midagi soovida käskis, soovisin alati kotitäit banaane.
Defitsiidiga oli ikka nii, et vahel teatud poodidest sai. Vahel kohviube, vahel banaani või midagi muud head, millest muidu puudus. Siis levis sõnum inimeselt inimesele, tuttavatele helistati või käidi ütlemas ning mõni sai tööltki tulema, et järjekorras seista.
Nüüd on peapiiskop ja misjonikeskus kutsunud meid üles pidama misjonipüha. Niipalju, kui mõistan, ei ole see mõeldud pidupäevana tähistamaks meie suuri võite misjonitöö vallas, kuigi kahtlemata peame olema tänulikud neile, kelle kaudu evangeelium meieni on jõudnud. Ristimise teema-aasta misjonipüha puhul tehtud läkituses tuletavad peapiiskop ning misjonikeskuse juhataja meile meelde, et “ristimine ei ole sihtmärk omaette, vaid ristitud saamine on ühtlasi ka misjoni algus.”
Tuntud anekdoot kirikunaljade varamust jutustab preestrist, kes oli tulutult püüdnud lahti saada kirikus pesitsevaist hiirtest, kuni leidis lõpuks rohu: ristimine. Peale ristimist lahkusid hiired kirikust ruttu ning tulid edaspidi vaid jõulude- ja ülestõusmispühade aegu korraks läbi. Paneb muigama? Nagu anekdootide puhul olemuslik, teeb meele rõõmsaks mitte tingimata olukorra koomilisus, vaid ennekõike taipamis- ja äratundmisrõõm.
Kahjuks on esitatud lugu üsna tõetruu ning mõistetav vast enamikule meist, kes kirikueluga pisutki kokku puutunud.
Kui võtame lahti statistilised aruanded või kirikuraamatud, näeme, et ainuüksi viimase paarikümne aasta jooksul on meie kogudustes ristitud aukartust äratav arv inimesi. Need, kes täiskasvanuina ristitud, on andnud tõotuse hakata elama kristlastena – Kristuse jüngritena ning selleks ustavalt tarvitada Jumala sõna ja sakramente, samuti täita kõiki kohustusi,mis koguduse liikmele kohased on. Laste ristimisel annavad vaderid ja ristivanemad tõotuse ristitavat last kristliku usu tõdedes õpetada ning ka oma eluga eeskuju anda, et laps õpiks “pidama kõike, mida Kristus on käskinud”. Kõlab ju hästi! Miks aga kipuvad need tõotused jääma valimislubaduse tasemele?
Kas võib olla, et omajagu põhjust “vabalt võtmiseks” annab kogudusepoolne juba ette “mõistev” suhtumine, mis ei eeldagi, et inimene on valmis antud lubadusi tõsiselt võtma? Ent sel juhul, milleks üldse küsida? Kui võiksime ausaks jäädes pakkuda ristimist “with no strings attatched”, siis oleks kõigile kenam, kui kogu usutunnistuse ja lubaduste andmise komet uutest kirikukäsiraamatutest üleüldse välja jäetaks.
Et me seda aga teha ei saa, siis mis oleks alternatiiv? Kas meil on ülepea võimalik hinnata inimeste siirust? Küllalt on neid, kes – omajagu õigesti – rõhutavad, et me ei saa “kellegi sisse” näha (vaimulikus, mõttes, mitte röntgenkiirguse vallas). Tõsi ta on, et meil pole fideomeetrit – masinat, mille abil mõõta inimeste usku ja pühendumust. Ent nagu abiellujatelt ei küsita, kas nad on suutelised teineteist igas olukorras kuni ajaliku surmani armastama ja hoidma – vaid kas nad seda tahavad ja püüda tõotavad – nii ka ristimisel ja leeritamisel ei küsita inimese suutlikkuse, vaid tahtmise kohta. Ise inimesi sakramentide vastuvõtuks ette valmistades olen selgitanud, et kuna vaimulikel fideomeetrit pole, jääme uskuma inimese “jah” sõna ehk lubadust – ja kui nad teadlikult valetavad, kavatsematagi oma endale võetavaid kohustusi täita, võib nende olukord olla kehvem endisest (vrd Lk 12:47-48).
Ehk saame hoida ära uute ristitavate muutumist “kadunud hiirteks” sellega, et võtame esmalt ise tõsiselt oma tegemisi. See “kaup”, mida meil pakkuda, on ju väärt, et teda tõsiselt võtta! Ja ta on defitsiitine, kuna väljaspool kirikut seda naljalt ei leia.
Inimesed on meeleldi valmis tegema igasugu vigureid kirevate, kuid kaduvate asjade omandamiseks. Teleris olevat mingi mäng, kus inimesed peavad valima endile kohvreid, mis sisaldavad erinevaid rahasummasid. Nagu kunagises “Imede põllu” mängus, on vaheldumisi suured ja väga väikesed võimalused. Kui nii tõsist ja olulist asja nagu hingeõndsuse küsimus, võiks võrrelda telemänguga, siis oleks ehk usutav niisugune telemäng, kus kohvreid oleks tuhandeid, aga ainult ühes neist peituks õndsus (ülejäänud sisaldaksid, paraku, põrguvõtit). Keeruline? Ei sugugi, sest sellele kohvrile oleks kenasti peale kirjutatud: “Õndsus on siin kohvris!” ja seda kinnitaksid ka saatejuht ning kohvrit hoidev näitsik. See oleks väga põnev, sest enamik inimesi nagunii ei usuks! See tunduks liiga lihtne! Kuid, paraku, muidugi tõsi.
Hingeõndsuse küsimus ON oluline. Kui elus läheb mugavalt, on lihtne seda unustada ja olla hõivatud kireva kaduvusega. Ent kui seisame silmitsi surmaga, saab see väga aktuaalseks. Siis võib olla aga hilja. Nagu majanduslanguse käes kannatavad enim need, kes arutult laenanud üle oma võimete, arvestamata tulevikuga, nii on targale inimesele kohane ka surmaks valmistuda. Vahendid selleks on õigupoolest needsamad, mida ristimis- ja leeritõotustes puudutatakse: Jumala sõna ja sakramentide sage tarvitamine ning osalemine koguduse elus. „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.“ (Mk 16:16).
—
As a young politician, when I started going to black churches, for the first time I heard people refer to funerals as “homegoings.” We’re all going home, and I want to be ready. (Bill Clinton, My Life)