Kavkazcenteris arutatakse kuupäevade üle, millal võib oodata Isaeli rünnakut Iraani pihta (kõneks aeg vahemikus 5. novembri ja 19. jaanuari vaheline aeg – enne mr Husseini asumist USA presidenditoolile). Olgu sellega kuidas tahes, USA ajaloost on igatahes tehtud huvitavaid üldistusi: oma 230-aastase ajaloo jooksul on see riik olnud rahul (st mitte osaline sõjategevuses) vähem kui 20 aastat (ehk alla 10%). Lisaks kümnetele indiaanihõimudele (muide, loeme Osvaldiga õhtujutuks Karl May Winnetou lugusid ja olen üllatusega avastanud selle rohke vaimulikkuse, mida hr May sinna sisse on kirjutanud ja mida ma ise laps olles ei märganudki), millega USA on võidelnud ja mida hävitanud, on ta sõdinud veel järgmiste riikidega:
- Kanada
- Mehhiko
- Kolumbia
- Haiti
- Kuuba
- Dominikaani vabariik
- Panama
- Grenada
- Havai (mille ta annekteeris)
- Jaapan
- Hiina
- Vietnam
- Kambodža
- Afganistan
- Iraak
- Türgi (Ottomani impeerium)
- Nõukogude Liit (külm sõda ja mitmed mitteametlikud vaenutegevused kolmandates riikides)
- Saksamaa
- Rumeenia
- Bulgaaria
- Horvaatia
- Austria-Ungari
- Itaalia
- Prantsusmaa (Mehhikos)
- Inglismaa
- Hispaania
- Somaalia
- Filipiinid
- Serblaste Vabariik
- Serbia
Lisaks neile veel verine kodusõda… Nii võtavad autorid oma teema kokku:
“To this long list we may add bombing and or short attacks on Iran, Syria, Pakistan, Sudan, Libya, Lebanon and I am sure there are at least a few that I have missed and my readers will correct me on.
“In short, all presidents love a good war, it creates their legacy. Be it George Washington who while busy fighting to break with England still found time to send an army to exterminate 40 Iriqua villages (never mind half of them were US allies, but their land was so valuable).
Ja ikkagi ma armastan ameeriklasi… :)