Toomas Nigola diarium

Üsna samal tasemel rohelistel plakatitel avaldatud väidetega...

Aitäh Kakule. :)

Meie Kirik vahendab lugu Inglismaalt, kus kristlasest bussijuht keeldus sõitmast ateistlikku üleskutset kandva bussiga:

Suurbritannia ateistid alustasid jaanuari alguses üleriigilist usuvastast reklaamikampaaniat, lastes sadadele bussidele paigaldada loosungid: „Tõenäoliselt ei ole Jumalat olemas. Lõpeta muretsemine ja naudi elu“.

Kristlasest bussijuht Ron Heather Southamptonist keeldus sellise bussiga ringi sõitmast ning jalutas eelmisel laupäeval töölt minema.

„Ma olin just bussi astumas, ja kui see (reklaamtekst) mulle sealt vastu vahtis, täitis see mind hirmu ja õudusega,“ kõneles Heather BBC raadiojaamale. „Ma tundsin, et ma ei saa selle bussiga sõita. Ma ütlesin seda oma ülemustele. Nad vastasid, et neil pole teist bussi. Siis ma otsustasin, et lähen parem koju, ja seda ma ka tegin.“

Kas saab tema peale pahane olla? Ta ju võttis üleskutset tõsiselt: läks ja (loodetavasti) nautis elu. :)

Ehk siis mõned asjad, mida olen viimastel päevadel kingiks saanud (… NOT):

Suur tänu kõigile, kes viimastel päevadel on mulle õnnesoove läkitanud. Väga südantsoojendav! Jumal hoidku teidki!

Päev oli suurejooneline. Algas ta muidugi koduse laulmise-torditamisega, millele järgnes piiskoplik liturgia Uspenski kirikus. Sünnipäeva kulminatsioon oli aga õhtul Põlva kultuurikeskuses toimunud Põlva linnapea vastuvõtt, kuhu oli osalema tulnud palju Põlva ärksaid inimesi ning kus lisaks vaatamisväärsele balletile ning kuulamisväärsele muusikale (muhedatest vestlustest kirjutamatagi) pakuti hurmavat kohupiima-maasikatorti. Pärast oli veel ilutulestik ka. Väga vahva. :)

Sõbrad Valmierast saatsid tervituslaulu ka: http://www.orb.lv/blog/?item=50199 :D

10. jaanuari eelõhtul oli meeldiv võimalus süüa torti armsate inimestega, kes muuhulgas soovisid “aega raamatute lugemiseks”. Tänan väga! Seda on vaja tõesti. Huvitav, kas tegemist oli vihjega minu jutluste kohta, et nood muutuvad ühekülgseks ja näited kipuvad korduma? :)

Õigupoolest on viimased kaks ööd olnud päris palju aega lugemiseks (tõsi küll, uneaja arvelt). Nimelt leidsin mingist Pratchetti-teemalisest foorumist soovituse lugeda Samit Basu Mängumaailma triloogiat. Nii ma siis tellisin Krisost sarja esimese osa, The Simoqin Prophecies ning olen väga rahul.

Raamatu algus on ehk pisut raskevõitu, kuna korraga hargneb (nagu Pratchetti raamatuteski) mitu liini ning lugu on täis olendeid erinevatest mütoloogiatest, kelle inglisekeelseid nimetusi minusugune teinekord sõnaraamatust vaatama peab. Kui aga pilt selginema hakkab, läheb päris põnevaks ning kogu asja teeb lisaks sissepõimitud huumorile ja äratundmisrõõmu pakkuvatele vihjetele see, et raamatu lõpp pole sugugi nii etteaimatav, nagu see harilikult olema kipub. Ehkki alguses võib nii näida, pole tegu sugugi Haary Potteri taolise mustvalge maailmaga, kus paha on paha ning hea on hea, vaid üllatusi jagub lõpuni.

Peamine mure Basu puhul on, et sarja kaks ülejäänud osa, olles ilmselt mitte väga suure trükiarvuga, on küllaltki kallid (eriti paperbacki kohta). :(