10. jaanuari eelõhtul oli meeldiv võimalus süüa torti armsate inimestega, kes muuhulgas soovisid “aega raamatute lugemiseks”. Tänan väga! Seda on vaja tõesti. Huvitav, kas tegemist oli vihjega minu jutluste kohta, et nood muutuvad ühekülgseks ja näited kipuvad korduma? :)

Õigupoolest on viimased kaks ööd olnud päris palju aega lugemiseks (tõsi küll, uneaja arvelt). Nimelt leidsin mingist Pratchetti-teemalisest foorumist soovituse lugeda Samit Basu Mängumaailma triloogiat. Nii ma siis tellisin Krisost sarja esimese osa, The Simoqin Prophecies ning olen väga rahul.

Raamatu algus on ehk pisut raskevõitu, kuna korraga hargneb (nagu Pratchetti raamatuteski) mitu liini ning lugu on täis olendeid erinevatest mütoloogiatest, kelle inglisekeelseid nimetusi minusugune teinekord sõnaraamatust vaatama peab. Kui aga pilt selginema hakkab, läheb päris põnevaks ning kogu asja teeb lisaks sissepõimitud huumorile ja äratundmisrõõmu pakkuvatele vihjetele see, et raamatu lõpp pole sugugi nii etteaimatav, nagu see harilikult olema kipub. Ehkki alguses võib nii näida, pole tegu sugugi Haary Potteri taolise mustvalge maailmaga, kus paha on paha ning hea on hea, vaid üllatusi jagub lõpuni.

Peamine mure Basu puhul on, et sarja kaks ülejäänud osa, olles ilmselt mitte väga suure trükiarvuga, on küllaltki kallid (eriti paperbacki kohta). :(