Ei ole õige Eesti Vabariigi aastapäeva tähistada, sest mis sa ikka tähistad, kui asjad on halvasti. Nii hullu aega, nagu praegu, pole ju Eestis veel olnud. Jah, pole olnud ega tule ilmselt ka kunagi pärast meid. Lood on väga halvasti. Ja milline valitsus meil on! Kõiges süüdi! Ansip vinovat! Või siis Savisaar…
On ju nii? Peab olema, sest raadios räägiti ja järelikult on see tõsi.
Eile Kuku raadio Rahva Hääle saates jäi helistajate arvamusavaldusi kuulates küll niisugune mulje, et olid need möödaläinud sajandid täis orjapõlve ja vabadusvõitlusi, sõdu, katku ja näljahädasid, ka majanduskriise ja võimupöördeid, mis nad olid, aga meie ajal on maailma allakäik jõudnud oma kulminatsioonile ning tulevik on lootusetult tume. Mis põhjust ongi siis veel midagi tähistada ja pühitseda.
Huvitav, kuidas oli julgust neil, kes mitme suure riigi vaenulikkusele ja punasele sisevaenlaselegi vaatamata ikkagi hala ja norutamise asemel võtsid ette Eestimaa päästmise ja oma riigi loomise? Mis neid motiveeris, mida meie rahvas näib kodulaenude ja ähvardava tööpuuduse taustal olevat minetamas?
Täna hommikul Kanepis lipuheiskamise tseremoonia ajal küsis mu poeg Osvald, miks need kaitseliitlased seal mälestussamba kõrval seisavad. Kui vastasin, et see on auvalve, küsis ta vastu: kas selleks, et au kaduma ei läheks? Küllap vist…
Au ja aateid on kerge kaotada, kui ihule kõige ligem särk narmendama ähvardab hakata. Ent kui oleme ausad, peame tõdema, et näljasurm ei tohiks meid siin Eestis küll ohustada – vaesus, jah, võib küll olla, võib-olla ka häbi kergemeelselt mitmeid aastaid kestnud liulaskmise pärast, kuid ka kõige selle juures oleme me ometi võrratult paremas olukorras neist miljonitest, kes tänagi elavad tõelises vaesuses toidu ja puhta joogiveeta ning selle kätte surevad. Ka neist, kes vaevlevad mürgivabrikutes orjatööd tehes.
Muidugi on raske loobuda mugavustest, millega oled harjunud. Seda lihtsat teavad reklaamiinimesed ja müügimehed hästi ja eks meilgi tule seda vist rohkemal või vähemal määral tundma õppida. Kuid kui seda nagunii teha tuleb, kas ei tasuks siis näha olukorda probleemi asemel võimalusena? Võimalusena meelde tuletada ja jälle teadlikult oma tegemiste aluseks seada neid väärtusi, mida oskame hinnata tõeliselt olulisteks. Neid asju, mis võivad teha elu õnnelikuks isegi materiaalses vaesuses ja mille järgimise pärast ei tule meil häbeneda ka siis mitte, kui meile pannakse ümber taskuteta särk – puusärk.
Õnnistatud Eesti iseseisvuse mälestuspäeva meile kõigile!
Jeesus teadis, mis teda ees ootab ning kõneles sellest ka oma jüngritele. Ta rääkis oma kannatustest ja surmast, aga viimaks ka ülestõusmisest.
Jüngrid eeldasid hoopis teistsuguseid sündmusi lähenevat. Peetrus lausa noomis Jeesust, et too jätaks niisugused negatiivsed jutud. Julge pealehakkamine on pool võitu, aga kes juba ette end kaotajaks peab, noh, see kaotab ka. Roomlased on need, keda tuleb tappa, mitte ise nende poolt tapetud saada… Küllap arvasid Jeesuse esimesed jüngrid, nagu suurem osa nende kaasmaalasi, et kui Messias tuleb, on tegu poliitilise vabastajaga, kes ajab vihatud rooma okupandid maalt välja ning taastab kuningas Taaveti legendaarse kuningriigi hiilguse ja võimu. Nii on mõistetav ka Sebedeuse poegade palve, mis meie kõrvus ehk kummaliselt kõlab – aga nemad ei teadnud veel evangeeliumite lõpupeatükkide sisu, nagu meie, ja seetõttu oli nende – ja küllap ka teiste jüngrite – jaoks üsna loomulik arutleda selle üle, kes millise auväärse ministriportfelli peaks uues valitsuskabinetis endale saama. On ju täitsa selge, et kui oled koos Fidel Castroga aastaid tolmus ja mudas guerillasõda pidanud, siis koos Fideliga Havanna poole marssides tunned mõnusat ootusärevust…
Muidugi oli ka jüngritel hirmu, sest oli selge – võitluseta roomlased ei alistu. Messiakandidaate oli ikka aeg-ajalt üles kerkinud (ja kas polnud kurikuulus Barabaski ehk seotud vabadusvõitlusega?), kuid parimast tahtmisest hoolimata oli midagi ikka viltu läinud. Siiski näisid Jeesuse šansid päris head olevat - ta oli omandanud märkimisväärse populaarsuse rahva hulgas ning teada oli, et just paasapühade ajal on Jeruusalemma kokku sõitnud suured hulgad kõikjalt üle riigi. Kui nüüd õnnestub need rahvamassid enda seljataha koguda, peaks kohalik rooma garnison olema arvuliselt niisuguses vähemuses, et nendega toimetulemine on võimalik küll. Seejärel tuleks asuda maad järk-järgult okupantidest puhastama, kogudes enda ümber inimesi kõikjalt üle maa – võibolla kasutades kontaktisikutena neidsamu palverändureid, kes kampaania algul Jeruusalemmas olid…
Ehk võisid jüngrid umbes nõnda mõelda. Meie muidugi teame, et Jeesuse võitlused on märksa enamat pelgast poliitilisest tegevusest. Algav paastuaeg annab meile ajet mõtiskluseks, millist strateegiat ja millist taktikat peame siis rakendama omaenda vaimulikus võitluses vaimse vabaduse eest. Päris põnev…
Micro$oft on lagedale tulnud järjekordse naljaka vidinaga:
(Jah, ongi suure firma päris reklaam)
Et teada saada, millega tõeliselt tegu, pole tarvis muud, kui juutuubi sisestada otsingusõnaks Classic Hits by Microsoft Songsmith ja voilá – nalja kui palju.
Parima tulemuse saamiseks tuleb aga programmi meloodiaks sisestada tuntud firmade (sh MS enda) aktsiahindade liikumiskõverad viimastel aegadel ja selgub, et majanduslangus polegi kõige koledam. :)