Jeesus teadis, mis teda ees ootab ning kõneles sellest ka oma jüngritele. Ta rääkis oma kannatustest ja surmast, aga viimaks ka ülestõusmisest.
Jüngrid eeldasid hoopis teistsuguseid sündmusi lähenevat. Peetrus lausa noomis Jeesust, et too jätaks niisugused negatiivsed jutud. Julge pealehakkamine on pool võitu, aga kes juba ette end kaotajaks peab, noh, see kaotab ka. Roomlased on need, keda tuleb tappa, mitte ise nende poolt tapetud saada… Küllap arvasid Jeesuse esimesed jüngrid, nagu suurem osa nende kaasmaalasi, et kui Messias tuleb, on tegu poliitilise vabastajaga, kes ajab vihatud rooma okupandid maalt välja ning taastab kuningas Taaveti legendaarse kuningriigi hiilguse ja võimu. Nii on mõistetav ka Sebedeuse poegade palve, mis meie kõrvus ehk kummaliselt kõlab – aga nemad ei teadnud veel evangeeliumite lõpupeatükkide sisu, nagu meie, ja seetõttu oli nende – ja küllap ka teiste jüngrite – jaoks üsna loomulik arutleda selle üle, kes millise auväärse ministriportfelli peaks uues valitsuskabinetis endale saama. On ju täitsa selge, et kui oled koos Fidel Castroga aastaid tolmus ja mudas guerillasõda pidanud, siis koos Fideliga Havanna poole marssides tunned mõnusat ootusärevust…
Muidugi oli ka jüngritel hirmu, sest oli selge – võitluseta roomlased ei alistu. Messiakandidaate oli ikka aeg-ajalt üles kerkinud (ja kas polnud kurikuulus Barabaski ehk seotud vabadusvõitlusega?), kuid parimast tahtmisest hoolimata oli midagi ikka viltu läinud. Siiski näisid Jeesuse šansid päris head olevat - ta oli omandanud märkimisväärse populaarsuse rahva hulgas ning teada oli, et just paasapühade ajal on Jeruusalemma kokku sõitnud suured hulgad kõikjalt üle riigi. Kui nüüd õnnestub need rahvamassid enda seljataha koguda, peaks kohalik rooma garnison olema arvuliselt niisuguses vähemuses, et nendega toimetulemine on võimalik küll. Seejärel tuleks asuda maad järk-järgult okupantidest puhastama, kogudes enda ümber inimesi kõikjalt üle maa – võibolla kasutades kontaktisikutena neidsamu palverändureid, kes kampaania algul Jeruusalemmas olid…
Ehk võisid jüngrid umbes nõnda mõelda. Meie muidugi teame, et Jeesuse võitlused on märksa enamat pelgast poliitilisest tegevusest. Algav paastuaeg annab meile ajet mõtiskluseks, millist strateegiat ja millist taktikat peame siis rakendama omaenda vaimulikus võitluses vaimse vabaduse eest. Päris põnev…