Iseseisvuse mälestuspäevaks

Ei ole õige Eesti Vabariigi aastapäeva tähistada, sest mis sa ikka tähistad, kui asjad on halvasti. Nii hullu aega, nagu praegu, pole ju Eestis veel olnud. Jah, pole olnud ega tule ilmselt ka kunagi pärast meid. Lood on väga halvasti. Ja milline valitsus meil on! Kõiges süüdi! Ansip vinovat! Või siis Savisaar…

On ju nii? Peab olema, sest raadios räägiti ja järelikult on see tõsi.

Eile Kuku raadio Rahva Hääle saates jäi helistajate arvamusavaldusi kuulates küll niisugune mulje, et olid need möödaläinud sajandid täis orjapõlve ja vabadusvõitlusi, sõdu, katku ja näljahädasid, ka majanduskriise ja võimupöördeid, mis nad olid, aga meie ajal on maailma allakäik jõudnud oma kulminatsioonile ning tulevik on lootusetult tume. Mis põhjust ongi siis veel midagi tähistada ja pühitseda.

Huvitav, kuidas oli julgust neil, kes mitme suure riigi vaenulikkusele ja punasele sisevaenlaselegi vaatamata ikkagi hala ja norutamise asemel võtsid ette Eestimaa päästmise ja oma riigi loomise? Mis neid motiveeris, mida meie rahvas näib kodulaenude ja ähvardava tööpuuduse taustal olevat minetamas?

Täna hommikul Kanepis lipuheiskamise tseremoonia ajal küsis mu poeg Osvald, miks need kaitseliitlased seal mälestussamba kõrval seisavad. Kui vastasin, et see on auvalve, küsis ta vastu: kas selleks, et au kaduma ei läheks? Küllap vist…

Au ja aateid on kerge kaotada, kui ihule kõige ligem särk narmendama ähvardab hakata. Ent kui oleme ausad, peame tõdema, et näljasurm ei tohiks meid siin Eestis küll ohustada – vaesus, jah, võib küll olla, võib-olla ka häbi kergemeelselt mitmeid aastaid kestnud liulaskmise pärast, kuid ka kõige selle juures oleme me ometi võrratult paremas olukorras neist miljonitest, kes tänagi elavad tõelises vaesuses toidu ja puhta joogiveeta ning selle kätte surevad. Ka neist, kes vaevlevad mürgivabrikutes orjatööd tehes.

Muidugi on raske loobuda mugavustest, millega oled harjunud. Seda lihtsat teavad reklaamiinimesed ja müügimehed hästi ja eks meilgi tule seda vist rohkemal või vähemal määral tundma õppida. Kuid kui seda nagunii teha tuleb, kas ei tasuks siis näha olukorda probleemi asemel võimalusena? Võimalusena meelde tuletada ja jälle teadlikult oma tegemiste aluseks seada neid väärtusi, mida oskame hinnata tõeliselt olulisteks. Neid asju, mis võivad teha elu õnnelikuks isegi materiaalses vaesuses ja mille järgimise pärast ei tule meil häbeneda ka siis mitte, kui meile pannakse ümber taskuteta särk – puusärk.

Õnnistatud Eesti iseseisvuse mälestuspäeva meile kõigile!