I wish I could say that I object to being reduced to silence, but if the alternative is being reduced to saying only those things that the “gentlemen of the Press” do not object to, then I think I prefer the silence. (Msgr. Dinoscopus alias Richard Williamson)
Igaks juhuks omapoolset kommentaari ei lisa – parem vaikida kui kahetseda (sobiks ehk EL-i tunnuslauseks?).
Teele soovis endale Windowsi, et saaks jooksutada mingeid tööks või kooliasjadeks vajalikke programme , mis mäkki ei tunnista. Kuna kogemused Vistaga on olnud pigem ebameeldivate killast (no ei ole jätnud head muljet see värk), otsustasime osta talle veel ühe XP (üks varasem läks paraku õhtale koos Teele eelmise läpakaga). Läks siis Teele Ordisse seda ostma ja selgus, et enam ei tohigi XP-d müüa! Ainult Vista. Õnneks leidus siiski üks sõbralik itipood, kuhu uudis säärasest keelust veel jõudnud ei olnud ja nii saime oma posu turvaelemente koos neile lisatud Windows XP HE-ga ikkagi ära osta.
Siis aga tekkis järgmine probleem: Teele loodab endale juba sel sajandil mingi lauaarvuti saada ja tahaks seal ka XP-d jooksutada. Kui nüüd Boot Campi ja Parallelsi abil see tema mäkbukki installeerida, jääks lauaarvuti ilma… Lahendus on nüüd käes: lasin (verdtilkuva südamega, kuna mäkile Windowsi installeerimine on ikka pisukese pühaduserüvetuse maiguga tegevus) Teele läpakasse praegu Windows 7 beetaversiooni, mida MS hiljuti lahkelt tasuta katsumiseks pakkus. Seda saab tarvitada kuni 1. augustini (eeldusel, et ta seni end korralikult ülal peab) ja selleks ajaks peaks selge olema, kas ja millal lauaarvuti tekib ning mida sinna tarvis läheb.
Tuleb tunnistada, et esmamulje W7-st on vastu ootusi päris hea. Kõik toimib ülikiirelt ning kuigi Windowsile omaselt on süsteem kasutamiseks keerukavõitu ja kohati lausa tülikas, paistab ta nö alternatiivse süsteemina siiski kasutamiseks kõlbulik olevat. Esimene tõsisem häda, mis silma jäi, seondub veebilehitsemisega: nimelt sellesama diariumi eelmises postituses olev Comedy Centrali klipp ei taha kuidagi mängida. Ilmselt peab mingi plugina hankima (paistab, et Flash ei ole installiga kaasas)… Tjah, kippuski juba ununema see maailm, kus iga asja tuleb “enne tarvitamist loksutada.” :)
Aga muidu on ju tore!
Rooma paavst reisis Aafrikasse, vaatas neegrite tantsu, pidas missat ja muuhulgas rääkis kõnes ka võitlusest AIDSi vastu:
„Te ei saa lahendada AIDSi epideemia probleemi kondoomide jagamisega,“ ütles paavst teisipäeval Kameruni külastades. „Vastupidi, te suurendate seda probleemi.“ (MK)
Võiks ju arvata, et siin pole midagi uut – kirik on ikka õpetanud, et seksuaalelu kuulub abielu raamidesse ning peaks ju ilme olema, et “juhuseksist” (või kuidas seda nimetataksegi?) hoidumine on ka sugulisel teel levivate haiguste leviku tõkestamiseks senituntuist kõige tõhusam viis. Aga ei, mõne jaoks on see siiski liiga innovaatiline ja “sõltumatu Šveitsi labori” poolt läbi viidud katsete kaudu tõestamata:
Paavsti sõnavõtt kutsus esile mitme Euroopa valitsuse ägeda protestitormi. Eriti teravaks peetakse Prantsuse välisministri reaktsiooni.
„Prantsusmaa väljendab äärmiselt suurt muret Benedictus XVI kommentaari tagajärgede pärast, mis ohustavad tervishoiupoliitikat ja inimelu kaitsmise kohustust,“ ütles Prantsusmaa välisminister eile tehtud avalduses.
„Kondoomid päästavad elu nii Euroopas kui teistel kontinentidel,“ ütlesid ühisavalduses Saksamaa arenguminister Heidemarie Wieczorek-Zeul ja tervishoiuminister Ulla Schmidt, kes on sotsiaaldemokraadid. „Moodne arengukoostöö peab tagama ka kõige vaesematele juurdepääsu pereplaneerimise vahenditele. Ja see tähendab iseäranis kondoomide kasutamist. Kõik muu oleks vastutustundetu.“ (Ibid.)
Tere kevad!!!
Igatahes meenus selle looga seoses kohe üks lõik Colbert Report’ist, kus ka muude asjade seas kõneks seksist hoidumine, kui teaduslikult tõestatud meetod. Peaks vist ministritele lingi saatma…
| The Colbert Report | Mon – Thurs 11:30pm / 10:30c | |||
| Better Know a Lobby – Atheism | ||||
|
||||
Njah.
Belgia tervishoiuminister Laurette Onkelinx nimetas paavsti väljaöeldut „ohtlikuks doktrinaarseks visiooniks“. (Ibid.)
Kas ei süüdistanud mitte Hitler W. Churchilli selles, et too oma egoistlike unistustega maailmavallutusest toob hävingu tervele Euroopale? (Midagi taolist vist oli, kuigi täpset tsitaati praegu viidata ei oska.) Selle belglase sõnad kõlavad igatahes kahtlaselt sarnase projektsioonina (süüdistades teist selles, millega tegelikult ise hõivatud ollakse)…
http://www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=11 saab proovile panna oma oskusi eesti keele õigekirja alal. Head emakeelepäeva!
Kes meist poleks viimasel ajal kuulnud või lugenud “holokaustieitajast” piiskop Williamsonist (tema blogi | artikkel Wikipeedias). Nüüd võib MK-st lugeda, et teda näib ootavat lausa üleliiduline vahistamiskäsk. Säh sulle vabu inimesi vabal maal!
Isa Veiko viitas hiljuti Williamsoni saaga kontekstis ühele Jaak Valge 2006. aasta artiklile, mis mu meelest on päris hea kokkuvõte olust ja korrast.
Juutide vaenamine natsiriigis on XX sajandi Euroopa ajaloo suurtest probleemidest ainus politiseeritud teema. Kuid täiesti politiseeritud, nagu sovetiajal Eestis 1940. aasta sündmuste käsitlemine, mida ükski väärikas uurija puudutada ei tahtnud. Inglise ajaloolane Stephen J. Lee nimetab oma raamatus “Euroopa diktatuurid 1918-1945″ (Kirjastus Kunst, 2002) demokraatliku elukorralduse ühe põhitunnusena uuriva mõistuse vabadust ja käitub kõigis käsitletud teemades ise selle põhimõtte järgi, s.t vahendab, analüüsib ja püüab ühendada eri uurijate erinevaid seisukohti. Erandiks on holokausti nn eitajate seisukohad. Siin märgib Lee: “…need ajaloolased ajavad avalikult taunitud neonatside toetamise liini ning on end seetõttu tõsiste uurijatena diskrediteerinud.”
Ühesõnaga – holokausti uurimise puhul uurimisvabadus ning seega ka demokraatlik elukorraldus justkui ei kehti, holokausti nn eitajad samastatakse neonatsidega ja visatakse sel ettekäändel uurijatena üle parda. Ehkki neist kaugeltki kõik ei tegele poliitikaga. Aga kui ka tegeleksid, siis demokraatliku maailmavaatega inimesele jääb ikka arusaamatuks, mis imeloomad need neonatsid siis on, et nende väited juba a priori ebateaduslikeks kuulutatakse. Või kasutades Jürgen Grafi 2002. aastal Tallinnas peetud loengu näidet – kui neonats kinnitab, et 2 korda 2 võrdub 4, kas on see siis kohe vale? (Jaak Valge, Areen 24.07.2006)
Hiljutises Sirbis toob sama mees Niall Fergusoni “Maailmasõda” arvustades muide veel ühe temaatilise osunduse:
Vastust küsimusele, miks Euroopa õhuruumi valitsenud liitlased, kes pidid ju olema täiesti teadlikud juutide massilisest hävitamisest (väidetavasti kuni 12 000 inimest päevas!) Auschwitzis, ei purustanud kommunikatsiooniteid koonduslaagrisse, vaid jätkasid Saksa linnade elanike tuhakspommitamist, pole Fergusonil küll otse varnast võtta, sest see vastus peab olema – selleks, et mitte solvata juute ega ka liitlasest võitjaid – rafineeritud demagoogia meistriteos. (Jaak Valge, Sirp 27.02.2009)
Näis, kas Blois’ apellist, millele hr Valge mitmel pool viidanud on, tõuseb mingit tulu või ei. Loodetavasti sureb lootus siiski viimasena…
PS Piiskop Williamson on päris muhe mees. Ei, ei tunne isiklikult, aga tema blogi ning mõnedki juutuubis olevad klipid annavad sellest märku.
Käisime Osvaldi ja vend Hannesega laupäeval Heurekas. Päris tore oli, kuigi päev läks pikaks.
Muuhulgas sai seal näha ka rotti, kes oli õpetatud korvpalli mängima. Täpsemalt palli võtma ja seda korvi panema. Tasuks sai midagi – ei näinud täpselt, mida, kuid ilmselt oli auhind seda veiderdamist väärt.
Huvitaval kombel kõneleb isa Benjamin Sember oma paastuaja alguse jutluses, mida nüüd õhtul unejutuks kuulasin, samadest rottidest. Kuidas neid treenitakse? Autasudega ikka. Esmalt pannakse roti puuri pall ning antakse maiuspala selle eest, kui loomake palli poole pöördub. Varsti tuleb tal pall juba käppade vahele võtta, et toitu saada. Veel veidi ja ta peab palliga korvi poole pöörduma. Siis korvi poole liikuma ja viimaks palli korvi panema. Lihtne, eks ole. Pisut kannatlikkust ja ongi rott treenitud korvpalli mängima.
Isa Benjamin osutab, et samal moel õpetatakse ka noori mehi korvpalli mängima: kes mängib, seda peetakse lahedaks ja temaga suheldakse, kes aga mitte, seda nimetatakse idikaks ja ignoreeritakse. Nii õpetatakse noormees palli mängima ja peagi tekib tal korvpalli nähes juba soov mängida.
Samal moel oleme me kõik treenitavad oma igapäevases elus. Mõelgem või poekettide “auhindadele”, mida pakutakse tublidele ostjatele ja lojaalsetele klientidele. Boonuspunktid. Kingitused. Auhinnad soovitava käitumise eest. Kui palju see rottide treenimisest erineb?
Eks ole paastuaeg ka aeg selle üle mõelda, mis on tõeliselt hea ja soovitav ning kas ja kuivõrd see erineb meile igapäevaselt õpetatavaist hüvedest. Dan Ariely raamat Predictably Irrational on muide väga mõtlemapanev lugemine ennekõike just iseenda käitumise analüüsimiseks.