Leidsin kõrgkoolididaktika kodutöö jaoks materjale otsides arvutist ühe ammuse mõtiskluse, mille pastoraalseminaris vaimulike harjutuste teemal pidasin. Tundus olevat aktuaalne tänagi, nii et postitan siiagi.
„Sa saad teistele jagada vaid seda, mida Sul enesel on: kui sul on vaid teoreetilisi teadmisi, saad ka jagada ainult neid. Kui sinus on Kristust ja Tema Vaimu, saad seda ka teistele jagada.“ (Karl Stehlin.)
Küllap paljud teist on kuulnud koguduserahvast jagavat vaimulikke kahesugusteks: „usklikeks-“ ja „uskmatuteks õpetajateks“. Loomulikult ei ole selle jaotuse taga fideomeetri mõõtmistulemused, vaid pigemini vaimulike eneste elu ja vaimsus, mis neist kiirgab. Vaevalt et kellelegi meist meeldiks saada lahterdatud „uskmatute õpetajate“ nimekirja. Veelgi olulisem aga meie oma mainest on, kuidas saame paremini Kristust teenida.
Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: “Tule kohe siia ja istu lauda!”? Eks ta pigem ütle talle: “Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!” Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi? Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.”
Kui hetkeks peatume, et iseendi ja oma kaasvõitlejate tegemiste üle järele mõelda, siis millega leiame olevat sisustatud meie päevad? Kas ei lase me tihti endid kaasa kiskuda „selle maailma“ ahvatlustest ka kirikutöös. On ju teada, et siin ilmas ei tunnustata kuigivõrd neid, kes mõne hinge on suutnud põrgutulest päästa, küll aga peetakse au sees ja tänukirjade vääriliseks kirikuhoonete remontijaid, rahvamehi ja kultuuritegelasi. Neid, kes kõigiga hästi läbi saavad. Neid, kes on suutnud omandada aulised nimetused.
Mitmed hädad meie vaimulikus töös – paljud läbipõlemised ja kibestumised, loobumised ja enesehaletsemised – saavad alguse eksiarvamusest, mille kohaselt me oleme inimeste teenistuses ning meie töö tulemust mõõdetakse inimeste heakskiiduga. Kui siis nõnda mõtlev vaimulik näeb, et koguduses on neid, kellele ta ei meeldi, et tuleb taluda raskusi ja kuulda enda aadressil valesüüdistusi; kui teda ei tunnustata ja tema andeid justkui ei märgata, mis tal siis teha jääb? Talle peaks ju siis, neil rasketel hetketel, lausa norimisena näima Pauluse üleskutse rõõmustada lakkamatult ning eluvõõrad Jeesuse sõnad õndsatest kannatajatest.
Kõik aga muutub, kui mõistame, et oleme Kristuse teenistuses. Kui mõistame endid Tema sõjameestena, Tema sulastena, Teda oma tööandjana, siis vabaneme kohe mitmetest eksitustest, mis meid muidu igapäevases töös piiravad. Me pole kristlased ega Jumala kaastöölised mitte iseendi pärast ega inimeste meeleheaks, vaid sellepärast, et Kristus on saanud meie Kuningaks. Sellepärast, et Temale on antud kõik meelevald taevas ja maapeal. Nagu püha Paulus kirjutab: „Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla.“ (1Kr 15:25) Tihti nimetame teda Issandaks, tunnistades seega Tema võimu meie üle. Meie Isa palves palume: „Sinu kuningriik tulgu,“ nagu kreekakeelne tekst väljendab. Häda meile, kui need jäävad ainult sõnadeks!
Mida tähendab aga, et Kristus on Issand ja kuningas? Isa Robert Mäder kirjutab raamatus „Kristus–Kuningas“: „Seepärast on Kristus-Kuningas Kuningas selle sõna täielikus mõttes, ilma ühegi piiranguta, isegi ilmaliku võimu sfääris. Meil pole õigust siduda nii Vana kui Uue Testamendi selget teksti ainult Kristuse vaimse kuningavõimuga. Kogu Kristus, Jumal ja Inimene, on Kuningas, täiesti ja täielikult üle kõige nähtava ja nähtamatu nii taevas kui ka maa peal. Kõik allub talle … Kristuse valitsemisel ei ole erandeid ega piire! … Ta on Kuningas sõnas ja tões, mitte kaunistus nagu konstitutsioonilised monarhid. Ta ei ole ühendatud rahvaste auesimees. Ta on Kuningas, mitte ainult õiguse järgi, vaid võimu järgi. Ta valitseb tõesti. … Elagu Kristus-Kuningas! Kas me oleme vabariiklased või kes iganes, selles suhtes peame kõik olema monarhistid, sest me oleme juba vandunud truudust sajandite surematule Kuningale. … Kui keegi meilt küsib, millist poliitikat me eelistame, siis vastame: „Me tunneme vaid üht: elagu Kuningas!“ Me teame, et see ei saa olema kerge. See on ohvritee. Tee võidule viib üle Oliivimäe Kolgatale. Kuid kui keegi ei ole valmis kannatama ja verd valama asja pärast, siis pole ta väärt selle pärast elama. Tule! Mingem! Moriamur pro Christo Rege! – Surgem Kristus-Kuninga pärast!“
Kristuse alamana elamine tähendab igapäevast elu Jumala tahtele allutatult. Siin on koos nii käsk kui evangeelium, sest Jumala tahe meie jaoks sisaldab mitte ainult nõuet, vaid ka vahendeid.
Elamine on – vastupidiselt sellele, mida reklaamitööstus tihti inimesi uskuma panna üritab – aktiivne tegevus. Eriti on seda kristlaseks olemine, kui tõesti tahame elada elutervet vaimulikku elu. „Eks ole – kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!“ (1Ms 4:7) Kui sa head ei tee, siis luurab patt! Me oleme patuga nii harjunud, et kui me vastu ei tööta (Agere contra! nagu rõhutas püha Ignatius), oleme talle kerge saak. Patt nii harjumuspärane (ja ründab igalt poolt), et sellega võitlemine ongi vaeva ja kohati teadlikku eneseületamist nõudev. Ujumast lakkamine tähendab allavoolu hulpimist.
Teemad aruteluks:
- Kas vaimulik distsipliin – tunnipalved ja sagedased (igapäevased) jumalateenistused – aitab võita harjumuseks saanud pattu ja jumalatust ning harjutada pilku üles vaatama?
- Öö tähtsus: millega uinud, sellega ärkad! Vara üles, vara voodi!
- Keskendumise tähtsus: kas on raske teha korraga ühte asja ning teha seda keskendunudlt ja hästi? Praktilised keskendumisharjutused (nt kella sekundiosuti vaatlemine minuti jooksul). Keskendumisega seotud probleemid vaimulikus elus, töös ja inimsuhetes.
- Kas on õige väide, et masinlikult loetud psalmid ja piiblitekstid inimest sisemiselt ei muuda?Mis mõjutab inimest? Mõjutused “sisemiselt välimisele” ja “välimiselt sisemisele”.
