Pühade aegu jäi jumalateenistuste ja haigeolemise kõrvalt lugemiseks üsna vähe mahti. Ega seda ka praegu palju rohkem ole, kuid põgusalt lasin silmad üle käia siit-sealt ning leidsin, et iVeiko on Suure Reede tähenduse TMS-is kenasti kokku võtnud.
Kristlaste jaoks oli see sündmus maailma lõpp. Ei, mitte sellepärast, et koos Galilea prohveti surmaga varisesid kokku nende ootused ja lootused – evangeeliumid räägivad ka Jeesuse ülestõusmisest -, vaid seetõttu, et nad nägid selles sündmuses paradoksaalselt Jumala uue loomistöö algust ning patu, surma ja kurjuse võimu murdmist. Põhimõtteliselt, kuigi mitte veel lõplikult. Ja sellele suurejoonelisele eskatoloogilisele perspektiivile polegi ajalool enam midagi olulist juurde lisada.
See on siis justkui Eesti Vabariik – tema väljakuulutamise hetkel oli meie maa de facto kõike muud, aga mitte vaba ja rippumatu riik, aga kui vabadus kätte võideldud sai, ei kahelnud eriti keegi, et vabariik just siis, ja mitte alles pärast sõda, loodi.
Suure Reede õppetund on, et iga inimene on oma isandat väärt. Kes tahab „vaba mehena“ teenida iseennast või selle maailma nähtavat reaalsust kujundavaid jõudusid, võib seda vabalt teha. Aga võib ka teisiti. Inimene võib tõdeda, et tema kuningriik ei ole sellest maailmast ning tema isand ei ole „selle maailma vürst“ (Jh 12:31; 14:30; 16:11). See ei tähenda tingimata argielust lahtiütlemist ja eraklusse tõmbumist, vaid elu teistsuguste, jumalike väärtuste järgi. Ja võitu surma üle meie südames.
Pühast Makariosest jutustatakse, et keegi küsinud temalt, mida tähendab surra maailma jaoks. Pühak vastanud: “Mine surnuaeda, seisa iga haua ees ja ütle surnule, kes seal hauas on solvavaid ja halbu sõnu.” Mees imestanud sellise naljaka käsu üle, aga läinud siiski ja teinud mis kästud. Makarius saatnud teda veelkord, seekord pidanud mees rääkima iga haua ees surnutele meelitussõnu. Ning mees teinudki ka seda. Siis küsinud Makarius: “Kas surnud said vihaseks, kui sa neid solvasid?” “Ei,” olnud vastus. “Kas nad olid meelitatud, kui sa neile komplimente tegid?” Vastus olnud taas “ei. “Seda tähendabki olla maailmale surnud,” kostnud seepeale pühak.
Leerilastega on tihtipeale kristlikust kõlblusest kõneldes jutuks küsimus 1. käsu üle. Selles sätestatakse, et Jumala tahe peab alati olema esikohal isegi siis, kui see võib põhjustada väljanaermist teiste poolt. Ka siis, kui heategudele ei vastata samaga. Aga meie ei pea olema reaktiivsed, küsima inimestelt, millised olla. Lihtne on vastata naeratusele naeratusega ja kurjale kurjaga. Teha head neile, kes meidki aitavad ning vältida tänamatuid. Kuid pole ühtegi riigiseadust, mis käseks solvajale solvanguga vastata ning käseks loobuda heategudest tänamatuile. Pigem vastupidi, meil on Jumala sõna, mis juhib meid palvetama nende eest, kes meid taga kiusavad, õnnistama neid, kes meid neavad ning armastama kõiki Jumala kombel, kes laseb oma päikest tõusta heade ja kurjade üle. Mitte olla maailmast tähendabki Jumala esikohale seadmist, elamist Jumala kuningavalitsuse all ning mitte hoolimist sellest, kui maailm seda narruseks peab. Las naeravad – naer on tervislik ning kui saame kellelegi anda põhjust naermiseks, oleme juba teinud heateo!
Aga tuleb hoiduda arvamuse eest, et kristlaseks olemine tähendab lihtsalt veiderdamist. Ei! Kindlasti mitte! Vaid maailmale suremisega peab kaasnema Jumalale elamine. Ning see tähendab osa saamist Kristuse elust: “kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu. Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud. Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga, teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam, sest mis ta suri, seda ta suri patule üks kord ja alatiseks, aga mis ta elab, seda ta elab Jumalale. Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses.” Nii kirjutab püha Paulus.
iVeiko artikkel aga leidub aadressil http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=2947&lang=est