Mõned hilisõhtused, saunajärgsed heietused elust ja surmast (millest muust :)). Avaldan need ühes tervitustega Kaisale, kes mõni päev tagasi meenutas mulle blogi olemasolu. :)

“Vahel öeldakse, et kontsert on elu ja surma küsimus. Meie arvame, et see on siiski veel märksa olulisem.” Umbes nii vist reklaamis paar aastat tagasi oma tegemisi duo nimega “Minu isa oli ausus ise”.

“See on elu ja surma küsimus,” öeldakse vahel asjade kohta, mida peetakse tõeliselt oluliseks. See on justkui ülim võrdlus, mida saab tuua. Mis saaks olla veel olulisem? Ometi, nagu filosoofilisest ateismist mäekõrguselt enam esineb praktilist ateismi, ei peeta elu ja surma küsimust ennast tegelikus elus harilikult kuigi käsitlusväärseks: enamik inimesi oskab vaid õlgu kehitada küsimuse peale, mis lootust neil ajaliku surma lävel seistes on või miks üldse elada.

Täna olen elu ja surma üle sattunud üksjagu mõtisklema (mitte, et minu ametis seda ülearu harva ette tuleks ;)). Pool laupäeva möödus koos politseinike, abipolitseinike ja kaitseliitlastega Põlva- ja Võrumaa rabades sumbates kadunud naisterahva otsinguil. Oli teine juba neljapäeval metsa läinud ning lootused teda veel elusana leida polnud kuigi suured. Meist jäi ta leidmata ning kas järgmine vahetus edukam oli, ma ei tea. Koju jõudes lasin peale lõunasööki end tugitooli lösakile (mitu tundi rabas sumpamist tekitab tahes-tahtmata soovi pisut jalgu puhata) ning lõpetasin Walter M. Miller Jr-i novelli A Canticle for Leibowitz. Õhtul jätkus sama temaatika homse jutluse kokkukirjutamisel (Jh 5:19-21).

Kristlastena on meil teada: meie lootus on Jeesus Kristus, kes on oma elu andnud meie eest, et meie võiksime elada. “Igavese elu juures on see konks, et enne peab surema,” öeldakse. See on tõsi (ehkki vajaks täpsustamist, millise surmaga on tegu). Aga üks konks on veel. Nimelt erineb kristlikus kõnepruugis igaveseks eluks nimetatav elu olulisel määral sellest, mida me harilikult eluks oleme harjunud pidama.

Igavene elu ei alga alles ajaliku surmaga, vaid ristimises, kui inimene saab ühendatud Kristuse surma ja ülestõusmisega.

Robert Kolb kirjutab oma katekismuses: “Ristimine on kohtupäeva eelproov. Ristimises kuulutab Jumal patuste kohta oma kohtuotsuse ning see otsus viiakse täide, ühendades nad Kristuse surmaga. Ristimine on kuuenda loomispäeva kordus. Ristimises kordab Jumal oma algset tööd, luues inimolendid elama ustavas harmoonias temaga; olles liidetud Kristuse ülestõusmisesse, äratatakse uued loodud elama koos temaga, elama tema moodi elu.

Jumal on elu Autor. Jumalale seljakeeramine põhjustab surma. … Jumal ei taha siiski, et tema inimolendid sureksid. Surm jääb Jumala ja tema inimeste vaenlaseks. Patt maksab kätte palga neile, kes püüavad elada lahus elu Autorist (Rm 6:23, 5:12; 1Kr 15:56).

Oma headuses ja armus on Jumal muutnud selle viimase vaenlase ellu viivaks teerajaks. Ristimissurm on juhtinud ristimisellu Kristuses (Rm 6:3-11; Kl 2:11-15). Maine surm viib täiuslikku ellu Jumalaga taevas (1Kr 15:51-57; Fl 1:23), sest Kristus on puhastanud tee oma rahvale hauast läbi ellu, mis ei lõpe (Hb 2:14-15; 1Kr 15:20-26; Hb 2:8-11, 12:2).”

Nii on ajalik surm ristimises uuele elule tõusnu jaoks tee juba omakssaadud elu täiusesse. Aga see elu pole senise jumalatu elu (praktilise ateismi viljelemise) lõputa jätk (seda nimetatakse hoopis põrguks), vaid Jumalaga jäämine ja Jumalale ning Jumalaga elatud igavik. “Jumal on piibli sõnumi keskmes, mitte taevas,” kirjutab Bob. “Piibel räägib palju elust koos Jumalaga, üsna vähe aga elust peale surma.” See võib olla üllatuseks nii mõnelegi, kes loodab, et “küllap kõik läheb viimaks hästi ja kõik saavad taevasse,” kuid ei teadvusta endale, millised tegelikult on valikud Jumalaga ja Jumalata elu ehk taeva ja põrgu vahel.

“Mis elu see on, kui ma pean kellelegi alluma ja elama mingite käskude ja seaduste all, nagu need kristlased!” Nii põhjendatakse vahel kristlusele seljapööramist. Mulle näib, et viimselt on selle taga sõnastamata soov peremehetseda, sest samas ollakse rahulolematud maailmas nii ohtralt esineva ebaõigluse ja kurjusega ning eeldatakse, et “taevas” kindlasti sellist asja ei ole. Järelikult peaks siis Jumal kuuletuma soovija tahtele ning ellimineerima kõik inimesed soovija ümbert, või nad vähemasti soovijale allutama? Sest kuidas muidu säärast sulnidust saavutada ilma üleüldise Jumala autoriteedile allumiseta?

Pilt taeva kuningriigist või Jumala kuningriigist (“Sinu kuningriik tulgu,” palume Meie Isa palves – mitte “vabariik” või muud taolist) näib tõesti loogilise lahendusena. See, mida luterlased nimetavad “seaduse kolmandaks kasutusviisiks”, on vähemalt siinpool aja ja igaviku piiri meile ütlemata oluline selleks, et võiksime hästi elada nii, et see “hästi elamine” ei ole kellegi sõnakõlks või subjektiivse meeldivuse küsimus, vaid põhineb Temal, kes näeb asju “suures plaanis” ja teab, mis tõeliselt on hea ja mis mitte.