Amazonist laekus kaks toredat raamatut: Vello Vikerkaare Inherit The Family: Marrying into Eastern Europe ning Marc Hymani Back on the Map: Adventures in Newly Independent Estonia. Lugemist alustasin eile õhtul viimasest ning koos uinumist takistava nohuga võttis see tubli tüki ööst ära. Õnneks polnud hommikul enne üheksat nagunii midagi olulist ees… :)
Raamatut päris läbi ei jõudnud, ent esmamuljed on suurepärased – väga elavalt tuli lugedes silme ette aeg, mil Eesti oli äsja iseseisvuse taastanud ning kus meid paralleelselt ümbritsesid kõikjalt nähtav Nõukogude pärand ja “värsked välismaa tuuled”. Tõepoolest, see polnud sugugi ammu, kui sooja vett “anti” vaid teatud aegadel (või siis polnud üldse teada, millal seda armu osutatakse), kui igaüks teadis hästi sõnu “keelatud” ning “järjekord” jne. Hyman kirjutab muhedalt (nagu ka teise raamatu autor Vikerkaar, kelle kolumne ja blogipostitusi sageli lust lugeda on) ja usun, et neist raamatutest on peagi kasu Osvaldil ja Mariel, kes meie minevikku vaatavad samasuguste välismaalasesilmade läbi, nagu omal ajal Hyman ja Vikerkaar siia saabudes.
Tore, et mehed on ette võtnud kirjutada. Loodetavasti tõlgitakse need raamatud peagi ka eesti keelde.
“Kättpidi Keenias Ehk kümme lugu läbikukkunud vabatahtlikult Ida-Aafrikas”
Eesti Ekspressi kirjastus, Tallinn 2009
Muidugi pole meile teadmata, et maailmas on palju ebaõiglust, vaesust ja korruptsiooni. Oma minevik näib olevat kiirelt ununenud, ent mõnedel meist on kokkupuuteid Läti politseiga ning teised ohkavad dramaatiliselt: “Aga Aafrikas lapsed nälgivad!” kui mõni pool taldrikutäit korralikku toitu järele jätab. Aga ausalt, kui palju see meile tegelikult korda läheb? Tiibetlaste inimõigused, Berliini müür ja Aafrika vaesus on meile argipäevas raamatutõed, mis küll arus registreeritud, ent lähevad korda samapalju või vaid veidi enam, kui 26 tundi järjest roolis olnud autojuhile see, et maantee tema ees järsu kurvi teeb.
Peeter Vihma raamatut “Kättpidi Keenias” lugedes saavad need teemad vähemalt veidikeseks elavaks ja mõistetavaks. Et olen abikaasa ja tema õe (vt lk 107jj) kaudu Keenias toimuvaga juba aastaid üksjagu kursis olnud, oli nö uut teadmist (vähemalt relevantset) vähe. See aga, kui sind võrdlemisi ladusalt jutustatud lugude kaudu kaugete paikade ellu kõndima viiakse, on vähemalt sama väärtuslik, kui teadmiste lisamine faktide puistamise näol.
Mida loetu meenutas? Peamiselt kaht: olukorra tõsidust ning bürokraatlike masinavärkide võimetust. Lood elust slummides, prügisse uppuvaist külatanumaist ja riikliku ebaõigluse käes kannatavaist inimestest panevad tahtmatagi küsima: mida saame nende heaks ära teha (eriti teades, kui suured on erinevused hindades – vt nt raamatus jutustatud lugu jalgrattaparandaja Davidist, kelle jaoks 300 krooni andnuks võimaluse ametnikule tegevusloa eest andam maksta – lk 136jj). Summad, mille eest paljudele puhast joogivett või kooliharidust pakkuda saaks, näivad Eesti kontekstis hõlpsasti kogutavad ka eraisikute poolt. Lisaks on ju olemas suured rahvusvahelised asutused, mis miljardeid abieurosid pööritavad. Ja ikkagi jõuab tegelike abivajajateni naeruväärselt (kui niisugusel puhul naeru nimetadagi passib) vähe. Et kõnealuses raamatus nii palju kirjeldatakse ajaviitmist ja olenguid, on ilmekas näide sellest, kui “suutlikud” abistajad need organisatsioonid õieti on.
Mis oleks lahendus? Lihtsam on muidugi minna teed, mida mitmed mu sõbrad on läinud: muiata üleolevalt Õiglase Kaubanduse ja igasuguse organiseeritud “õiglustegevuse” kui kasutu ja võltsi üle. Ehk jõuan selleni, kui päris vanaks jään. Praegu aga tundub, et siiski võiks olla ülevam tee. Kuna tean pisut, millega tegeleb Eesti aukonsul Keenias, Kadri, tundub mõistlik ajadagi asju otse temaga ja lasta tal kohapeal kogutuga toimida nii, nagu seda tõesti vaja on.
Nii on kavas lähiajal välja kuulutada korjandus (ehk teeme koguduse kaudu – siis saavad annetajad riigilt tulumaksu tagasi) Bungoma lähedal asuva Mateka kooli heaks, mida pole remonditud ega laiendatud alates 1950/60. aastatest hoolimata sellest, et õpilaste arv on tublisti kasvanud (Keenia ajalehtede hiljutised pealkirjad sellest, et naiste viljakus on sealkandis vähenenud, liigitusid seal teadagi positiivsete uudiste rubriiki). Katused on aukudega pikitud, põrandakattematerjaliks pole PVC, parkett ega liivgi, vaid lehmasõnnik – ja isegi sellega hakkab raskusi tekkima olukorras, kus karjamaad inim-elanikkonna suurenemise tõttu kaovad.
Peeter Vihmale ja Ekspressi kirjastusele aga tänu (vaimusilmas) reisile viimise ja oluliste asjade meenutamise eest!