Lugesin kellegi soovitusel Reijo Mäki raamatu Hard Luck Cafe. Muljed on kahetised. Üheltpoolt on tegu tavapärase põnevikuga (mis kohati on isegi põnev, ehkki paljud sündmused on liialt etteaimatavad, nt Hans Landau saladus) ja käiatakse juba ammuilma tüütuks muutunud teemat Vatikani salajastest vandenõudest, salaseltsidest jne. Selles mõttes parimal juhul keskpärane teos.
Teisalt on autor aga maalinud kaunis elulähedase pildi Euroopa Liidu tuleviku mustemast stsenaariumist. Soomest on saanud Liidu vaesust ja minarette täis protektoraat, selle tänavail patrullivad bulgaaria rahuvalvajad ning juurdlust toimetavad taani sandarmid. See osa paneb mõte ja kujutluspildid liikuma küll.
… Siis polnud terraristide algrakukestel võimalik edu saavutada, kuna möödunud sajandil astusid neile ühise rindena vastu võimsad rahvusriigid, kellel oli kodanike toetus. Demokraatlike, vabade riikide võitlust linaterrorismiga toetasid tavalised inimesed, kes oldi mures oma riigi, eluviisi ja loodud väärtuste pärast. Varajased võrsed ei leidnud soodsat pinnast.
.. Keskkonnaterraristide tõusule aitas kaasa seik, et nende vastas seisis nõrga ideoloogia ja eetikaga Euroopa Liit: näota, savijalgadel tuikuv hiiglane, tohutu riiklik pettumus, millel puudus juba aastakümneid kodanike usaldus ja millega oli võimatu samastuda. (Lk 117)
Euroopa Liidu rajajad olid alustanud liivalossi ehitamist valedel alustel. Nood targad mehed olid pimestatud võimalusest saada võim oma kätte ilma sõjariistade tärinata. Kahtlemata, nii mõnigi neist oli uskunud lennukaid sinisilmseid kõnesid ja piduloosungeid. Aga muist olid juba siis jäised, kalkuleerivad pragmaatikud. Kõik nad põrutasid täivaardis võssa.
Möödanikku tagasi vaadates näis kummaline, et ajalugu tundvad targad mehed eirasid sõgedalt inimloomuse põhilist seaduspära. Riikide ja rahvaste vaheline piire kaotav soe ühtekuuluvustunne, solidaarsuse ja vendluse hing vihiseb täpselt nii kaua, kui on, mida jagada. Niipea kui saabub kitsikus või kriis, usaldab inimene ainult omasuguseid ja samastub oma rahvuse, karjaga ja hakkab käituma nagu näljane hunt: piiluma naaberkarja nõrgemate isendite tuiksoont.
Arutu, meeletu laienemisprotsess, ja eriti suurte liikmesriikide küklooplik rahvuslik isekus oli tasapisi maailmajao halvanud. Liidust sai seesama kontsentreeritud direktiivbürokraatia armutu, iseka korruptsiooni pesa, mida eurooplased olid kunagi põlanud. Supile lisasid vürtsi ebaseaduslikud kontrollimatud rahvaränded. Uued tulijad ei panustanud Euroopasse, nad tahtsid vaid oma tükki saada, vaeva nägemata, vastu andmata. (Lk 135)