Diarium on juba mõnda aega varjusurmas olnud ja seda mitmel põhjusel. Esiteks muidugi see, et pole aega pikemalt mõlgutusi irjutada. Väiksemad hüüatused lähevad moodsal ajal nagunii Twitterisse ja Facebooki ühes jagamist väärivate netileidudega ning arvamusavaldused loetud raamatute kohta weReadi. Kui parafraseerida Kogujat, siis võib vist öelda, et igale asjale on määratud koht…
Päris maha kanda seda diariumit siiski ei taha – vahel ikka sünnib midagi, millest pikemalt kirjutada. No näiteks paari päeva eest juhtunud naljakas lugu, kus mu mobiilile helistas keegi proua ja teatas, et tema andmetel polegi mul kehtivat Õhtulehe tellimust (nagu oleks üldse kunagi olnud!). Et seda viga parandada, olevat praegu väga soodne võimalus – ainult 4 krooni lehenumbri eest. Esimese hooga võttis kohe tummaks niisugune jutt, millest jäi mulje, justkui oleks Õhtuleht midagi nii endastmõistetavat, et ma kohe kindlalt peaksin selle ruttu ära tellima. Kui end veidi kogusin, küsisin vastu, et kas proual endal kirikuleht ikka käib. Selle peale sai kõne muidugi kiirelt otsa: proua teatas, et tema on usklik küll, aga niisugust propagandat ta ei soovi. :D Kui siis küsisin, et miks tema oma propagandat mulle võib pakkuda, aga minna talle enda oma mitte, saimegi kõnega ühele poole.
Tavaliselt on mul niisuguste müügikõnede jaoks varuks küsimus, millisele firmale ma konsultatsiooni eest arve võin saata (“minu kõneminut maksab 14.50 ja aeg juba jookseb”) – lõppude lõpuks on ju tegemist konsultatsiooniga, kui nad tahavad teada minu seisukohta mingi asja ostmise suhtes – kuid seekord oli mul kantseleis korraga mitu inimest, kellega asjaajamised pooleli, nii et ei jõudnud koheselt ümber lülitada. Ehk nad enam ei helista ka. :)
Huvitav muidugi, mis propagandat Eesti Kirik siis teeb, et endale nii vägeva maine on omandanud (või ajas proua selle Meie Kirikuga sassi? Ilmselt… :))
Aga muidu on elu siin maal rahulik, tänan küsimast: vaatan aknast kuidas jänkud ja rebased aias ringi silkavad ning valmistun pühapäevaseks missaks ja sellele järgnevaks leeritunniks.
Minule meenub sellega seoses üks Hiiumaa koguduseliige, kellel parajasti külas olin, kui telefon helises. Proua kadus tuppa, meie peremehe ja -pojaga jäime kööki räime sööma. Veerand tunni pärast tuli emand tagasi ja ma küsisin, kellega tal nii pikk kõnelus oli. Ta vastas, et Päevalehte pakuti. “Kas tellisid siis?” küsisin. “Ei, muidugi mitte,” kõlas veendunud vastus. “Aga miks siis nii pikk telefonikõne?” – “Noh, inimene tahtis rääkida. Ma küsisin talt kuidas tal muidu läheb ja nii edasi – inimestega tuleb viisakas olla.”
Mind on viimasel kahel aastal digi TVga kiusatud. Viimane olukord oli aga kuu või paar tagasi.
Esmaspäeval helistatakse ja uuritakse kas ma digiTV tulekust tean ja kas on olemas? Vastan et tean ja oman juba seda pikemat aega. Kas olete rahul? “Jah, ei saa kurta.” Mida te kasutate? “Nüüd juba, Elion”.
SAmal reedel samast firmast uuesti. Helistan teile Viasat-ist. Kas olete huvita… Siin ma katkestasin ja teatasin: “Kui Teie firmal on suhtlemisvaegus, siis palun kasutage tasulisi numbreid ja unustage antud number ära”. Miks Te nii tõre olete? “Teie firma helistab samal idiootsel põhjusel mulle juba teist korda sel nädalal” Kerge viivitus “vabandust” ja siis lendas teisel pool toru hargile.
Peale sed apole enam helistatud ja loodan et number kustutati ka andmebaasist :)
VIASAT on ikka kahtlene firma, tahab kohe pähe istuda. Elionist saaks kah need aga üksikuid kanaleid vist ei lasknud valida ja täithinda maksta ei taha ;)
Kuradi targad mehed , lihtsalt oi-oi !