Oh seda elu küll… Mõne raamatuga on kohe nii, et ei jaksa kuidagi järge ära oodata ning oled sunnitud tükk aega tegelema tõsisemate asjadega. Täna jällegi juhtus teistpidi paha lugu: saabusid kohe kaks oodatud järge: J. Delingpole’i Coward at the Bridge (järg mõnusale II Maailmasõja-teemalisele romaanile Coward on the Beach) ja Catherine Fisheri Sapphique (järg vabadusest ja autentsest inimeseksolemisest mõtlema juhtivale põnevale lasteraamatule Incarceron). No ja siis veel Leonard Saxi Boys Adrift (sama autori Why Gender Matters on väga hea lugemine, nii et ootused on kõrged). Ah et milles on probleem? Nagu ikka: millest alustada, kui kõik on nii ahvatlevad? :) Pealekauba on Arnold Hinnomi mälestused rahvusväeosade moodustamise ajast veel pooleli… Ehk annab homne rekollektsioonipäev Märjamaal vastuseid.
Teisalt peab tõdema, et elu on ikka väga mõnus, kui probleemid sedalaadi asjust koosnevad. Tuleval nädalal võib loota, et NATO välisministrite kohtumise tõttu Tallinnas viibides jääb piisavalt vaba aega (mida vähem lennukeid lendab, seda lihtsam peaks vist olema? :)) ja kui Café Amigost eemale hoida (seal olla kurjad turvamehed), peaks viimaste päevade 13-tunnistele tööpäevadele meeldivat vaheldust tulema küll.