Kirikukalendri järgi on täna Hea Karjase pühapäev. Evangeeliumilugemises (Jh 10:11-16) nimetab Jeesus end heaks Karjaseks ning selgitab selle tähendust.
Selles kontekstis ei tee paha mõelda aga ka teisele poolele selles suhtes, meile endile. Milline on meie suhtumine Jumalasse?
Liigagi tihti näib, nagu üks hea kolleeg tabavalt osutas, et ka ristiinimesed suhtuvad Jumalasse nagu mingisse rikkasse ja pisut seniilsesse vanatädisse, kelle pärandusest loodetakse osa saada. Selleks siis külastatakse tädi aeg-ajalt, kui mahti saadakse ja tuju on, ning eeldatakse siis, et tädi on külaskäikude ja telefonikõnede eest (mida sageli tehakse muidugi mõne teene palumiseks) lõpmata tänulik…
Või meenub meile sõna “karjane” kuuldes elektrikarjus – nagu Jumalatki tihti peetakse mingiks kiuslikuks tujurikkujaks, kelle peamine eesmärk on ära keelata kõik meeldiv ja huvitav ning keeldudest üleastujaid elektrilöögiga karistada.
Kui erinevad on niisugused kujutlused pildist, mida evangeelium meile esitab: Kristusest, kes meist hoolib nii väga, et on valmis kasvõi oma elu meie päästmiseks ohverdama – ja kes kutsub meid endaga kaasa teele, mis viib tõelisesse heaollu.
“ja nad kuulevad minu häält…”