Tase!
Meenub nooruses loetud arutlus (vististi Saul Bellow sulest): kas vastata lollile niisama lollilt, et ta oma lolluses end targaks pidama ei hakkaks, või mitte vastata [niisama lollilt], et sa tema tasemele ei langeks? Igatahes oli nooremas kooliastmes õppides (viimati, kui keegi mind otsesõnu lolliks tembeldas) standardvastus teada: ise oled. :D
Vaata ette, sest öeldes vennale: “[Ise oled] loll” (Mt 5:22), võid sattuda kohtu alla, seal lahutab Sind tulepõrgust vaid paar mõtlematut silpi. Kui Sa kannataksid sõimu Kristuse pärast, tuleks sellest õndsust, aga ilmalike asjade pärast… Tuleta ka meelde, mida püha Paulus kirjutab: “Kui meid sõimatakse, siis me õnnistame, kui meid taga kiusatakse, siis me
kannatame ära, kui meid halvustatakse, siis me räägime lahkesti.” Samuti ka püha Peetrus, kes toob eeskujuks Issanda: “Ta ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati; Ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt.”
Ma ei ütlegi, lihtsalt meenutan, kuidas lapsepõlves niisuguse tasemega vaidlus käis. :)
Kui kahes lauses esineb sõna “loll” kokku viiel korral ning seejuures ei väljendu selgelt hinnangu enesekohasus, siis keda silmas peetakse?
Ma ei teegi etteheidet, lihtsal meenutan, kuidas Mäejutluses selliseid konflikte lahendati – Mt 5:46-48.