Toomas Nigola diarium

Pärast paari päeva FSSPX-i Kaunase prioraadis (ja kutsumatut kirgastumiselamust) mõjub ümbritsev maailm kogu oma arutuses ja tühisuses täieliku kultuurišokina. Mingi erilise kirkusega paistab ümberringi vohav tühisus ja rumalus vastu ning lausa kurvastav on, et inimesed heal meelel ihaldavadki sellele tasemele jäämist.

Hilisõhtune Anne Maasiku ja Heikki Veromanni kontsert oli siiski päris asja ette ja seda hoolimata kõrvalmajas lõrtsuvast tümpsust ja edasi-tagasi saalivatest kuulajatest. Neid kahte (st Annet ja Heikkit) kuulaks veel ja kaua. Tõsi küll, ka kella kuuesel Uma Pido avakontserdil oli mitu päris nauditavat esitust. Eks näis, kuidas homne laulupidu kostub…

Avastasin täna, et Nokia Sports Tracking on päris tore tasuta vidin, mille abil saab rattaga poes või treeningsõitudel käimise liita näiteks OpenStreetMapi jaoks andmete kogumise/täiendamisega (oskab läbitund teekondi eksportida päris mitmesse vormingusse, GPX kaasa arvatud). Kena!

Põlva kohalt läheb läbi harilikult üsna tiheda liiklusega lennukoridor. Seda ilusam on neil päevil üles vaadates näha puhast, hallide triipudeta taevast. Ka http://www.flightradar24.com/ pilt on üsna hõre, kuigi õhuruum olevat ju osaliselt avatud. Igal juhul meeldiv vaheldus.

Nüüd on pisut põnevust veel selle ümber, kas igasugu välisministrid suudavad end Tallinna lennutada (või lähevad hoopis golfi mängima, nagu mõni riigipea matustele mineku asemel tegi) – sellest sõltub täna algava Tallinna-lähetuse kestvus. Väike puhkus kulub igal juhul marjaks ära.

Oh seda elu küll… Mõne raamatuga on kohe nii, et ei jaksa kuidagi järge ära oodata ning oled sunnitud tükk aega tegelema tõsisemate asjadega. Täna jällegi juhtus teistpidi paha lugu: saabusid kohe kaks oodatud järge: J. Delingpole’i Coward at the Bridge (järg mõnusale II Maailmasõja-teemalisele romaanile Coward on the Beach) ja Catherine Fisheri Sapphique (järg vabadusest ja autentsest inimeseksolemisest mõtlema juhtivale põnevale lasteraamatule Incarceron). No ja siis veel Leonard Saxi Boys Adrift (sama autori Why Gender Matters on väga hea lugemine, nii et ootused on kõrged). Ah et milles on probleem? Nagu ikka: millest alustada, kui kõik on nii ahvatlevad? :) Pealekauba on Arnold Hinnomi mälestused rahvusväeosade moodustamise ajast veel pooleli… Ehk annab homne rekollektsioonipäev Märjamaal vastuseid.

Teisalt peab tõdema, et elu on ikka väga mõnus, kui probleemid sedalaadi asjust koosnevad. Tuleval nädalal võib loota, et NATO välisministrite kohtumise tõttu Tallinnas viibides jääb piisavalt vaba aega (mida vähem lennukeid lendab, seda lihtsam peaks vist olema? :)) ja kui Café Amigost eemale hoida (seal olla kurjad turvamehed), peaks viimaste päevade 13-tunnistele tööpäevadele meeldivat vaheldust tulema küll.

Aprillikuine saatetund salvestatud ja monteeritud. Räägime heast elust ja sellest, kuidas elu “läheb”. Plaanis oli rääkida ka voorustest, aga jõudsime ainult selleni, mida populaarne kõnepruuk “vooruse” all mõistab. Ehk järgmisel korral jõuame “päris” asja juurde.

Täna on taas olnud üks meeldiv päev. Väsitav, jah, aga meeldiv. Hommikune missa oli väsinud häälest hoolimata kosutav ning sama võib öelda ka pärast leeritundi Piigaste hooldekodus peetu kohta. Pärastlõunal taas toredad külalised (juba kolmandat järjestikust päeva – näib, et päris asotsiaalid me siiski ei ole) ning õhtul tegime veel perega ühise rattaretke. Tänu Jumalale, ilmad on taas säärased, et saab taas alustada hommikuste jalgrattasõitudega – kui hommikupalvus peetud, saab kuue paiku väntama minnes üsna mõnusalt ja rahulikult maanteel kulgeda ja iPodist kuulderaamatuid või loenguid kuulata ning ikkagi koju jõuda selleks ajaks, kui ülejäänud pere hommikusööki nõudma hakkab. :)

Ega’s midagi, nüüd veel jäätise kõrvale kiire Colbert Report ja siis magama. Elu on ilus. :)

Tõsi ta on, jah.

Ülestõusmisöö missa oli väga kosutav ja ergutav (nagu näha postitamise kellaajast). Hääl väsis küll pisut ära, nii et kui Gloriani jõudsime, ei saanud kuidagi õiget nooti kätte (organisti ka ei olnud) aga muidu oli väga tore. Nagu Suurel Reedel ristitee palvusel, tundusid loetavad piiblitekstid (ja, olgem ausad, ega neid nüüd vähe ka olnud mugavate kiireinetega harjunud inimeste jaoks) ka täna öösel kuidagi tavalisest veelgi kõnekamad olema. Mine tea, kas on aidanud paastumine või puhub lihtsalt Vaim ringi seal, kus heaks arvab…

Rõõm oli sellestki, et ristipoeg Gabriel kogu missa kenasti vastu pidas. Igatahes Kristus on surnuist üles tõusnud ja meiegi usk pole asjata (vt 1Kr 15)

Hiljuti sai macheist.com-st ostetud RapidWeaver ja sellega tuli kaasa veel mitmesugust tarkvara (http://www.emug.ee/uudised/2010/03/03/macheist-nanobundle-2/), muuhulgas ka programm nimega MacJournal. Otsustasin nüüd proovida, kas temas on midagi, mis paneks NoteBooki välja vahetama. Selleks alustan tasapisi, katsetades esmalt päevikukirje kribamist ja blogisse postitamist. Kui see kenasti toimib, eks vaatame siis kunagi hiljem edasi…

Tänane päev möödub, loomulikult, vaikselt. Ilm on teemale sobilikult sombune ja hall, nii et õhtul tuleb kirikuaias lõkke tegemiseks kodust kuivad puud kaasa võtta. Lapsed käivad kui uni peale, et tuleb minna ratastega sõitma, nii et poodi valgeid mune ostma (kahtlemata lootusetu ettevõtmine, aga parem siiski proovida, kui kohe alla anda) läheme uduvihma trotsides kondimootori abil.

Eile ja täna on toredad päevad ka selle poolest, et pooled ristilastest on neil päevil järjest külas: eile käis Johanna Kammerist (koos ema ja vennaga muidugi) ja täna tuleb Kambjast Gabriel koos oma emaga. Ehk jäävad kesköömissale ka nagu siis, kui veel noored olime. :)

Gabriel on kuuldavasti ka males kibe käsi, nii et Osvald saab temaga eelolevateks võistlusteks treenida (ei tea, kas see on vaiksesse laupäeva sobiv tegevus, ent päris surmapatt vast ka ei ole).

Sel aastal on ülestõusmisöö eriline selle poolest, et pole ristimisi ega kinnitamisi (ainult ristimistõotuse uuendamine) – kevadine leeripüha on seekord nelipühadel.

Tore on seegi, et pühapäevasel missal ja teise püha hommikul peetaval lastejumalateenistusel teenivad kaasa meie noored näitlejad (needsamad, kes kolmekuningapäeval ette astusid). Esitamisele tuleb lugu tühja haua leidmisest naiste poolt. Kõik on teretulnud!

Täiendus:
Olen kõnealuse tarkvara (MJ) käitumisest meeldivalt üllatunud! Et määrata, kuhu kirje postitada, polnud tarvis teha muud, kui nimetada blogi aadress. Selle järgi tuvastas masin juba ise, millist blogimootorit kasutatakse,kuidas sellega suheldakse ja millised alateemad on kasutusel. Ei midagi keerulist. Jäi veel kasutajanime ja parooli sisestamine ning valmis ta oligi. Meeldiv on ka võimalus seadistada läbisegi kasutamiseks erinevaid avaldamiskohti, nii et samast aknast saab uuendada lisaks oma diariumile ka koguduse veebilehte ja muid hallatavaid lehekülgi. Peaks proovima, kas Meie Kirikusse ka niimoodi kirjutada saab…

Pidasime hommikul kiriku peavärava juurest altari ette kõndides ristitee palvust. Üsna elulähedane: teekonda alustades ümbritses meid oma üsna argist elu elava linna müra, mille keskel meie oma Kristusega tundsime endid üsna nagu Jeesust hukkamispaigale saatjad tunda võisid. (Kui paljud toona toimuvat tähele panid?) Viimasteks peatusteks kirikusse jõudes olime kui linnamüüri taha hukkamismäele jõudnud: kohal ainult need, kellele toimuv korda läks.

Igal juhul hea viis mõtiskluseks, kaasaelamiseks ja detailide märkamiseks muidu justkui nii tuttavas loos.

Mõned ristitee palvuse variandid:

PÜHA RISTITEE

MEIE ISSANDA JEESUSE KRISTUSE PÜHA RISTITEE (PDF)

LASTE RISTITEE PALVUS

JEESUSE RISTITEE (PPT)

Diarium on juba mõnda aega varjusurmas olnud ja seda mitmel põhjusel. Esiteks muidugi see, et pole aega pikemalt mõlgutusi irjutada. Väiksemad hüüatused lähevad moodsal ajal nagunii Twitterisse ja Facebooki ühes jagamist väärivate netileidudega ning arvamusavaldused loetud raamatute kohta weReadi. Kui parafraseerida Kogujat, siis võib vist öelda, et igale asjale on määratud koht…

Päris maha kanda seda diariumit siiski ei taha – vahel ikka sünnib midagi, millest pikemalt kirjutada. No näiteks paari päeva eest juhtunud naljakas lugu, kus mu mobiilile helistas keegi proua ja teatas, et tema andmetel polegi mul kehtivat Õhtulehe tellimust (nagu oleks üldse kunagi olnud!). Et seda viga parandada, olevat praegu väga soodne võimalus – ainult 4 krooni lehenumbri eest. Esimese hooga võttis kohe tummaks niisugune jutt, millest jäi mulje, justkui oleks Õhtuleht midagi nii endastmõistetavat, et ma kohe kindlalt peaksin selle ruttu ära tellima. Kui end veidi kogusin, küsisin vastu, et kas proual endal kirikuleht ikka käib. Selle peale sai kõne muidugi kiirelt otsa: proua teatas, et tema on usklik küll, aga niisugust propagandat ta ei soovi. :D Kui siis küsisin, et miks tema oma propagandat mulle võib pakkuda, aga minna talle enda oma mitte, saimegi kõnega ühele poole.

Tavaliselt on mul niisuguste müügikõnede jaoks varuks küsimus, millisele firmale ma konsultatsiooni eest arve võin saata (“minu kõneminut maksab 14.50 ja aeg juba jookseb”) – lõppude lõpuks on ju tegemist konsultatsiooniga, kui nad tahavad teada minu seisukohta mingi asja ostmise suhtes – kuid seekord oli mul kantseleis korraga mitu inimest, kellega asjaajamised pooleli, nii et ei jõudnud koheselt ümber lülitada. Ehk nad enam ei helista ka. :)

Huvitav muidugi, mis propagandat Eesti Kirik siis teeb, et endale nii vägeva maine on omandanud (või ajas proua selle Meie Kirikuga sassi? Ilmselt… :))

Aga muidu on elu siin maal rahulik, tänan küsimast: vaatan aknast kuidas jänkud ja rebased aias ringi silkavad ning valmistun pühapäevaseks missaks ja sellele järgnevaks leeritunniks.