Toomas Nigola diarium

Diarium on juba mõnda aega varjusurmas olnud ja seda mitmel põhjusel. Esiteks muidugi see, et pole aega pikemalt mõlgutusi irjutada. Väiksemad hüüatused lähevad moodsal ajal nagunii Twitterisse ja Facebooki ühes jagamist väärivate netileidudega ning arvamusavaldused loetud raamatute kohta weReadi. Kui parafraseerida Kogujat, siis võib vist öelda, et igale asjale on määratud koht…

Päris maha kanda seda diariumit siiski ei taha – vahel ikka sünnib midagi, millest pikemalt kirjutada. No näiteks paari päeva eest juhtunud naljakas lugu, kus mu mobiilile helistas keegi proua ja teatas, et tema andmetel polegi mul kehtivat Õhtulehe tellimust (nagu oleks üldse kunagi olnud!). Et seda viga parandada, olevat praegu väga soodne võimalus – ainult 4 krooni lehenumbri eest. Esimese hooga võttis kohe tummaks niisugune jutt, millest jäi mulje, justkui oleks Õhtuleht midagi nii endastmõistetavat, et ma kohe kindlalt peaksin selle ruttu ära tellima. Kui end veidi kogusin, küsisin vastu, et kas proual endal kirikuleht ikka käib. Selle peale sai kõne muidugi kiirelt otsa: proua teatas, et tema on usklik küll, aga niisugust propagandat ta ei soovi. :D Kui siis küsisin, et miks tema oma propagandat mulle võib pakkuda, aga minna talle enda oma mitte, saimegi kõnega ühele poole.

Tavaliselt on mul niisuguste müügikõnede jaoks varuks küsimus, millisele firmale ma konsultatsiooni eest arve võin saata (“minu kõneminut maksab 14.50 ja aeg juba jookseb”) – lõppude lõpuks on ju tegemist konsultatsiooniga, kui nad tahavad teada minu seisukohta mingi asja ostmise suhtes – kuid seekord oli mul kantseleis korraga mitu inimest, kellega asjaajamised pooleli, nii et ei jõudnud koheselt ümber lülitada. Ehk nad enam ei helista ka. :)

Huvitav muidugi, mis propagandat Eesti Kirik siis teeb, et endale nii vägeva maine on omandanud (või ajas proua selle Meie Kirikuga sassi? Ilmselt… :))

Aga muidu on elu siin maal rahulik, tänan küsimast: vaatan aknast kuidas jänkud ja rebased aias ringi silkavad ning valmistun pühapäevaseks missaks ja sellele järgnevaks leeritunniks.

Kas mäletate veel aega, mil teadsime hästi sõna “keelatud”, kuid mitte seda, kas täna sooja vett antakse? See oli aeg, mil välismaise päritoluga asju sai osta peamiselt vaid poodidest, mida reklaamisid suured Wrigley närimiskummi reklaamid ja kus veel mõni kuu tagasi müüdi kaupa vaid valuuta eest. See oli aeg, mil iga välismaalane oli imeasi kohalike silmis ning hiljuti tegevust alustanud Hansapank saatis iga päev rahakohvriga mehe üle lahe Soome, sealsesse panka raha hoiustama.

See aeg, mis kohati tundub olevat nii kauge ja imetabane, saab korraga elavaks lugedes Marc Hymani raamatut Back on the Map: Adventures in Newly-Independent Estonia. Autor meenutab oma juhtumusi 1992. aastast, mil ta noore ameeriklasena esialgu üheks semestriks siia Estonian Business Schooli õppejõuks tuli. Alates palavast rongireisist Berliinist Riiga (vahepeal veermikku vahetades ja ootamatult Valgevenet läbides), läbi umbkeelse pensionärist venelanna allüürnikuks olemise kuni tudengite ja hansapankurite öiste pidudeni, annab raamat mu meelest üsna hea pildi tolleaegsest õhustikust ja toimuvatest protsessidest.

Lugemise teeb eriti meeldivaks asjaolu, et autor ei kirjuta patroneerivalt “pärismaalastele” kaasa tundes, vaid pigem tunnustavalt ja mõista püüdes.

Tänu autori ebaameerikalikult heale ajalootundmisele (muide, kas teadsite, et Kalevipoeg on 1895. aastal avaldatud ka inglise keeles?) võib raamatut julgelt soovitada meie taustast huvituvatele välismaalastele (või kinkida jõuludeks). Juhul, kui kunagi jõutakse ka eestikeelse tõlkeni, võiks kaaluda ka Eesti koolide kohustusliku lugemisvara hulka arvamist.

On see nüüd ilmast või vanadusest, aga paar viimast päeva olen olnud kummaliselt töövõimetu: hirmus väsimus annab kogu aeg tunda hoolimata sellest, et lähen õhtuti võrdlemisi regulaarselt magama ega ole ka muul viisil eluviise märgatavalt muutnud. Vaid mehaanilist tegevust nõudvate töödega pole probleem, küll aga on venima jäänud igasugu kirjatööde ja kõnede ettevalmistamine. Siiski, lugeda (soovitavalt horisontaalasendis) jaksan: põhiliselt on käsil Armand Nicholi The Question of God: C.S. Lewis and Sigmund Freud Debate God, Love, Sex, and the Meaning of Life (lisaks vt video Youtubes), vahepalaks lugesin eile ämmale kingitud selgeltnägija Nastja pikka ja põnevat elukäiku kokkuvõtva memuaari (sünnipäevadel käimise juurde kuulub ju ikka sünnipäevalapsele kingitud asjades tuhnimine, eks?) ja täna Mark Haddoni toreda raamatu The Curious Incident of the Dog in the Night-time. Viimase kohta loodan mõne päeva pärast paar settinud rida WeReadi keskkonda lisada. Nastja raamatukesest erilisi elamusi ei leidnud (ehk kõige huvitavam seik oli kirjas üsna raamatu lõpuosas, kus Nastja räägib “elust pärast saadet” ja vihjab inimestele, kes tänaval juurde astuvad ja nõuavad: selgeltnägija arvaku ära, mis neil vasakus käes on vmt).

Mõned hilisõhtused, saunajärgsed heietused elust ja surmast (millest muust :)). Avaldan need ühes tervitustega Kaisale, kes mõni päev tagasi meenutas mulle blogi olemasolu. :)

“Vahel öeldakse, et kontsert on elu ja surma küsimus. Meie arvame, et see on siiski veel märksa olulisem.” Umbes nii vist reklaamis paar aastat tagasi oma tegemisi duo nimega “Minu isa oli ausus ise”.

“See on elu ja surma küsimus,” öeldakse vahel asjade kohta, mida peetakse tõeliselt oluliseks. See on justkui ülim võrdlus, mida saab tuua. Mis saaks olla veel olulisem? Ometi, nagu filosoofilisest ateismist mäekõrguselt enam esineb praktilist ateismi, ei peeta elu ja surma küsimust ennast tegelikus elus harilikult kuigi käsitlusväärseks: enamik inimesi oskab vaid õlgu kehitada küsimuse peale, mis lootust neil ajaliku surma lävel seistes on või miks üldse elada.

Täna olen elu ja surma üle sattunud üksjagu mõtisklema (mitte, et minu ametis seda ülearu harva ette tuleks ;)). Pool laupäeva möödus koos politseinike, abipolitseinike ja kaitseliitlastega Põlva- ja Võrumaa rabades sumbates kadunud naisterahva otsinguil. Oli teine juba neljapäeval metsa läinud ning lootused teda veel elusana leida polnud kuigi suured. Meist jäi ta leidmata ning kas järgmine vahetus edukam oli, ma ei tea. Koju jõudes lasin peale lõunasööki end tugitooli lösakile (mitu tundi rabas sumpamist tekitab tahes-tahtmata soovi pisut jalgu puhata) ning lõpetasin Walter M. Miller Jr-i novelli A Canticle for Leibowitz. Õhtul jätkus sama temaatika homse jutluse kokkukirjutamisel (Jh 5:19-21).

Kristlastena on meil teada: meie lootus on Jeesus Kristus, kes on oma elu andnud meie eest, et meie võiksime elada. “Igavese elu juures on see konks, et enne peab surema,” öeldakse. See on tõsi (ehkki vajaks täpsustamist, millise surmaga on tegu). Aga üks konks on veel. Nimelt erineb kristlikus kõnepruugis igaveseks eluks nimetatav elu olulisel määral sellest, mida me harilikult eluks oleme harjunud pidama.

Igavene elu ei alga alles ajaliku surmaga, vaid ristimises, kui inimene saab ühendatud Kristuse surma ja ülestõusmisega.

Robert Kolb kirjutab oma katekismuses: “Ristimine on kohtupäeva eelproov. Ristimises kuulutab Jumal patuste kohta oma kohtuotsuse ning see otsus viiakse täide, ühendades nad Kristuse surmaga. Ristimine on kuuenda loomispäeva kordus. Ristimises kordab Jumal oma algset tööd, luues inimolendid elama ustavas harmoonias temaga; olles liidetud Kristuse ülestõusmisesse, äratatakse uued loodud elama koos temaga, elama tema moodi elu.

Jumal on elu Autor. Jumalale seljakeeramine põhjustab surma. … Jumal ei taha siiski, et tema inimolendid sureksid. Surm jääb Jumala ja tema inimeste vaenlaseks. Patt maksab kätte palga neile, kes püüavad elada lahus elu Autorist (Rm 6:23, 5:12; 1Kr 15:56).

Oma headuses ja armus on Jumal muutnud selle viimase vaenlase ellu viivaks teerajaks. Ristimissurm on juhtinud ristimisellu Kristuses (Rm 6:3-11; Kl 2:11-15). Maine surm viib täiuslikku ellu Jumalaga taevas (1Kr 15:51-57; Fl 1:23), sest Kristus on puhastanud tee oma rahvale hauast läbi ellu, mis ei lõpe (Hb 2:14-15; 1Kr 15:20-26; Hb 2:8-11, 12:2).”

Nii on ajalik surm ristimises uuele elule tõusnu jaoks tee juba omakssaadud elu täiusesse. Aga see elu pole senise jumalatu elu (praktilise ateismi viljelemise) lõputa jätk (seda nimetatakse hoopis põrguks), vaid Jumalaga jäämine ja Jumalale ning Jumalaga elatud igavik. “Jumal on piibli sõnumi keskmes, mitte taevas,” kirjutab Bob. “Piibel räägib palju elust koos Jumalaga, üsna vähe aga elust peale surma.” See võib olla üllatuseks nii mõnelegi, kes loodab, et “küllap kõik läheb viimaks hästi ja kõik saavad taevasse,” kuid ei teadvusta endale, millised tegelikult on valikud Jumalaga ja Jumalata elu ehk taeva ja põrgu vahel.

“Mis elu see on, kui ma pean kellelegi alluma ja elama mingite käskude ja seaduste all, nagu need kristlased!” Nii põhjendatakse vahel kristlusele seljapööramist. Mulle näib, et viimselt on selle taga sõnastamata soov peremehetseda, sest samas ollakse rahulolematud maailmas nii ohtralt esineva ebaõigluse ja kurjusega ning eeldatakse, et “taevas” kindlasti sellist asja ei ole. Järelikult peaks siis Jumal kuuletuma soovija tahtele ning ellimineerima kõik inimesed soovija ümbert, või nad vähemasti soovijale allutama? Sest kuidas muidu säärast sulnidust saavutada ilma üleüldise Jumala autoriteedile allumiseta?

Pilt taeva kuningriigist või Jumala kuningriigist (“Sinu kuningriik tulgu,” palume Meie Isa palves – mitte “vabariik” või muud taolist) näib tõesti loogilise lahendusena. See, mida luterlased nimetavad “seaduse kolmandaks kasutusviisiks”, on vähemalt siinpool aja ja igaviku piiri meile ütlemata oluline selleks, et võiksime hästi elada nii, et see “hästi elamine” ei ole kellegi sõnakõlks või subjektiivse meeldivuse küsimus, vaid põhineb Temal, kes näeb asju “suures plaanis” ja teab, mis tõeliselt on hea ja mis mitte.

… liituksin nüüd küll nendega, kel sellest Saagimi jamast kõrini (Kivirähki Jumala-naljad Päevalehes on ka nõmedad, aga ei lähe siiski niiväga üle piiri, nagu proua Saagim ja tema leivaisa Postimees & Co seda teinud on) ja postimehe tellimused katkestavad. Varem lugesin tihti postimees.ee-st uudiseid, nüüd nagu pole selleks ka isu – kehva maitse juures kuidagi. Õnneks piisab Rahvusringhäälingu uudisteporaalist ja Meie Kirikust täiesti. :)

Panin mõned laulupeo-fotod Internetti, sedakorda prooviks Facebook’i. See oli niivõrd ebameeldiv kogemus (FB kaotas paar korda mu fotod ja allkirjad ära jne), et muljetamiseks jaksu ei jäänudki.

Kui kõigile (demokraatlikus mõttes) tantsupeolistele jäi hinge Jaan Tätte “Tuulevaiksel ööl” ning paljudele laulupeolistele  12-aastane Heldur Harry Põlda oma heleda häälega, siis mulle, kes ma lapsi kantseldades muusikat väga nautida ei saanud, oli suurimaks elamuseks rahvuslippude rohkus ja üldine kaunis sentiment rongkäigus ning esimesel laulupeoetendusel (teist ei saanud mõistetavatel põhjustel vaadata). Ja muidugi see, et igal kolmandal sammul võis kohata tuttavaid kodu- ja välismaalt.

Laulupidu? Igatahes! :)

Mõtleks, Tallinna linnapea saadab mulle järjepanu sõnumeid. Väga austav! Kahjuks ei võta ta telefoni, nii et pidin vastama e-kirjaga. Kopeerin selle siia ka juhuks, kui Edgari kirjakast sõprade sõnumeist ummistunud peaks olema (Sa ju loed minu diariumi, eks?)

e-valimisrakendus

E-valimised on päris meeldiv asi – kodanikukohuse täitmine käib kiiresti ja mugavalt. Kena on, et ka Maci jaoks on tarkvara olemas ja käivitub probleemideta (mida ei saa alati öelda kohalike pankade e-teenuste kohta). Kahju, et Martin Helmel ei ole lootust vajalikku häältearvu kokku saada…

Olen varsti kolm nädalat veetnud siin tõsiluterlaste maal St. Louisi (Missouri) Concordia Seminaris. Peamiselt mööuvad mu päevad küll raamatukogu jahedas keldris, kuid hommikuti on alati jumalateenistus seminari kirikus, millest kogu campus osa võtab ja nii minagi. Olen ikka mõelnud vahel, et peaks mõne siinse jumalateenistuse videosalvestama ja kodumaal näitama mõnedele, kes uut missakorda, sutaane ja albasid jmt “roomastamiseks” peavad. Äsjalõppenud taevaminemispüha jumalateenistusel oli see tunne eriti tugev: korralik liturgiline jumalateenistus ühes paasaküünla altari juurest ristimiskivi juurde tagasiviimise protsessiooniga (nagu ikka, tuurifer viirukipanniga kõige ees), siis tselebrandi poolt lauldav ülestõusmisevangeelium, mille ajal sutaanides ja koorirüüdes seminaristidest ministrandid kiriku läbi käisid ja kõiki pühitsetud veega piserdasid, lõppu siis Te Deum ja paasaõnnistus. Aga nagu ma aru olen saanud, on siinne seminar pigem “madalkiriklik” võrreldes Fort Wayne’i Concordia Seminariga…

I wish I could say that I object to being reduced to silence, but if the alternative is being reduced to saying only those things that the “gentlemen of the Press” do not object to, then I think I prefer the silence. (Msgr. Dinoscopus alias Richard Williamson)

Igaks juhuks omapoolset kommentaari ei lisa – parem vaikida kui kahetseda (sobiks ehk EL-i tunnuslauseks?).