Toomas Nigola diarium

Hiljuti rohkelt kulmukergitusi esile kutsunud bakatööst “”Ideoloogilised manipulatsioonid: kristluse ja kommunismi võrdlus”, mis kuuldavasti täna kaitstudki sai, on nüüd Internetis ka “parimad palad” näha – selline on siis Tartu Ülikoolis (täpsemalt vist Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudis) antava kõrghariduse tase aastal 2010.

1914 aasta Konstanzi kirikukogul, kuhu [Jan] Hus meelitati valelubadusega vabaks sinna- ja tagasisõiduks, ning kus ta oli lootnud oma vaateid kaitsta mõisteti ta surma tuleriidal. /…/ Jan Husi algatatu viis 100 aastat hiljem tulemusliku lõpuni Martin Luther King. (Lk 19)

Pikemalt siin: http://rojukene.wordpress.com/2010/06/02/varskelt-korgharitud-inimestest/ ja http://www.epl.ee/index.php?class=blog_view&action=blog_lead&blog=3792

Peeter Helme Ekspressis: Eesti – antikristliku propagandaga luterlik maa

Oh oleks see enesepõlgus vaid eestlastele ainuomane… James Delingpole kirjeldab seda valget tsiviliseeritud meest üleilmselt tabanud enesehävitusmaaniat päris tabavalt oma raamatus Welcome to Obamaland: I Have Seen Your Future and It Doesn’t Work  peatükis 8: The Great White Liberal Death Wish.

Tiit Kärneri mõtted kultuurist ja selle allakäigust maikuu Akadeemias on päris tabavad. Lugedes leidsin mitmeid mõtteid, mida tundus sobilik olevat siin tsiteerida, ent kuna neid sai liiga palju, jääb ära. :)

Meenub nooruses loetud arutlus (vististi Saul Bellow sulest): kas vastata lollile niisama lollilt, et ta oma lolluses end targaks pidama ei hakkaks, või mitte vastata [niisama lollilt], et sa tema tasemele ei langeks? Igatahes oli nooremas kooliastmes õppides (viimati, kui keegi mind otsesõnu lolliks tembeldas) standardvastus teada: ise oled. :D

TMS on jälle kord kokku võtnud minu mõtted paremini, kui ise oleksin osanud sõnastada.

 
Link: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=3781&lang=est
Võimalus meelt avaldada: http://meeitahaeurot.com/

Põlva kohalt läheb läbi harilikult üsna tiheda liiklusega lennukoridor. Seda ilusam on neil päevil üles vaadates näha puhast, hallide triipudeta taevast. Ka http://www.flightradar24.com/ pilt on üsna hõre, kuigi õhuruum olevat ju osaliselt avatud. Igal juhul meeldiv vaheldus.

Nüüd on pisut põnevust veel selle ümber, kas igasugu välisministrid suudavad end Tallinna lennutada (või lähevad hoopis golfi mängima, nagu mõni riigipea matustele mineku asemel tegi) – sellest sõltub täna algava Tallinna-lähetuse kestvus. Väike puhkus kulub igal juhul marjaks ära.

Oh seda elu küll… Mõne raamatuga on kohe nii, et ei jaksa kuidagi järge ära oodata ning oled sunnitud tükk aega tegelema tõsisemate asjadega. Täna jällegi juhtus teistpidi paha lugu: saabusid kohe kaks oodatud järge: J. Delingpole’i Coward at the Bridge (järg mõnusale II Maailmasõja-teemalisele romaanile Coward on the Beach) ja Catherine Fisheri Sapphique (järg vabadusest ja autentsest inimeseksolemisest mõtlema juhtivale põnevale lasteraamatule Incarceron). No ja siis veel Leonard Saxi Boys Adrift (sama autori Why Gender Matters on väga hea lugemine, nii et ootused on kõrged). Ah et milles on probleem? Nagu ikka: millest alustada, kui kõik on nii ahvatlevad? :) Pealekauba on Arnold Hinnomi mälestused rahvusväeosade moodustamise ajast veel pooleli… Ehk annab homne rekollektsioonipäev Märjamaal vastuseid.

Teisalt peab tõdema, et elu on ikka väga mõnus, kui probleemid sedalaadi asjust koosnevad. Tuleval nädalal võib loota, et NATO välisministrite kohtumise tõttu Tallinnas viibides jääb piisavalt vaba aega (mida vähem lennukeid lendab, seda lihtsam peaks vist olema? :)) ja kui Café Amigost eemale hoida (seal olla kurjad turvamehed), peaks viimaste päevade 13-tunnistele tööpäevadele meeldivat vaheldust tulema küll.

Tohtriseminaris kõneleb Kaarina Rein praegu sellest, kuidas Tartu Ülikooli asutamse aegu professorid oma tudengite eest artikleid ja teadustöid kirjutasid, et kohalikku teadustegevust kõrgel tasemel paista lasta. Huvitav, kuidas on tänapäeval – eks ole ju nüüdki konkurentsivõime küsimus aktuaalne… :)

Lugesin kellegi soovitusel Reijo Mäki raamatu Hard Luck Cafe. Muljed on kahetised. Üheltpoolt on tegu tavapärase põnevikuga (mis kohati on isegi põnev, ehkki paljud sündmused on liialt etteaimatavad, nt Hans Landau saladus) ja käiatakse juba ammuilma tüütuks muutunud teemat Vatikani salajastest vandenõudest, salaseltsidest jne. Selles mõttes parimal juhul keskpärane teos.

Teisalt on autor aga maalinud kaunis elulähedase pildi Euroopa Liidu tuleviku mustemast stsenaariumist. Soomest on saanud Liidu vaesust ja minarette täis protektoraat, selle tänavail patrullivad bulgaaria rahuvalvajad ning juurdlust toimetavad taani sandarmid. See osa paneb mõte ja kujutluspildid liikuma küll.

… Siis polnud terraristide algrakukestel võimalik edu saavutada, kuna möödunud sajandil astusid neile ühise rindena vastu võimsad rahvusriigid, kellel oli kodanike toetus. Demokraatlike, vabade riikide võitlust linaterrorismiga toetasid tavalised inimesed, kes oldi mures oma riigi, eluviisi ja loodud väärtuste pärast. Varajased võrsed ei leidnud soodsat pinnast.

.. Keskkonnaterraristide tõusule aitas kaasa seik, et nende vastas seisis nõrga ideoloogia ja eetikaga Euroopa Liit: näota, savijalgadel tuikuv hiiglane, tohutu riiklik pettumus, millel puudus juba aastakümneid kodanike usaldus ja millega oli võimatu samastuda. (Lk 117)

Euroopa Liidu rajajad olid alustanud liivalossi ehitamist valedel alustel. Nood targad mehed olid pimestatud võimalusest saada võim oma kätte ilma sõjariistade tärinata. Kahtlemata, nii mõnigi neist oli uskunud lennukaid sinisilmseid kõnesid ja piduloosungeid. Aga muist olid juba siis jäised, kalkuleerivad pragmaatikud. Kõik nad põrutasid täivaardis võssa.

Möödanikku tagasi vaadates näis kummaline, et ajalugu tundvad targad mehed eirasid sõgedalt inimloomuse põhilist seaduspära. Riikide ja rahvaste vaheline piire kaotav soe ühtekuuluvustunne, solidaarsuse ja vendluse hing vihiseb täpselt nii kaua, kui on, mida jagada. Niipea kui saabub kitsikus või kriis, usaldab inimene ainult omasuguseid ja samastub oma rahvuse, karjaga ja hakkab käituma nagu näljane hunt: piiluma naaberkarja nõrgemate isendite tuiksoont.

Arutu, meeletu laienemisprotsess, ja eriti suurte liikmesriikide küklooplik rahvuslik isekus oli tasapisi maailmajao halvanud. Liidust sai seesama kontsentreeritud direktiivbürokraatia armutu, iseka korruptsiooni pesa, mida eurooplased olid kunagi põlanud. Supile lisasid vürtsi ebaseaduslikud kontrollimatud rahvaränded. Uued tulijad ei panustanud Euroopasse, nad tahtsid vaid oma tükki saada, vaeva nägemata, vastu andmata. (Lk 135)

Kas mäletate veel aega, mil teadsime hästi sõna “keelatud”, kuid mitte seda, kas täna sooja vett antakse? See oli aeg, mil välismaise päritoluga asju sai osta peamiselt vaid poodidest, mida reklaamisid suured Wrigley närimiskummi reklaamid ja kus veel mõni kuu tagasi müüdi kaupa vaid valuuta eest. See oli aeg, mil iga välismaalane oli imeasi kohalike silmis ning hiljuti tegevust alustanud Hansapank saatis iga päev rahakohvriga mehe üle lahe Soome, sealsesse panka raha hoiustama.

See aeg, mis kohati tundub olevat nii kauge ja imetabane, saab korraga elavaks lugedes Marc Hymani raamatut Back on the Map: Adventures in Newly-Independent Estonia. Autor meenutab oma juhtumusi 1992. aastast, mil ta noore ameeriklasena esialgu üheks semestriks siia Estonian Business Schooli õppejõuks tuli. Alates palavast rongireisist Berliinist Riiga (vahepeal veermikku vahetades ja ootamatult Valgevenet läbides), läbi umbkeelse pensionärist venelanna allüürnikuks olemise kuni tudengite ja hansapankurite öiste pidudeni, annab raamat mu meelest üsna hea pildi tolleaegsest õhustikust ja toimuvatest protsessidest.

Lugemise teeb eriti meeldivaks asjaolu, et autor ei kirjuta patroneerivalt “pärismaalastele” kaasa tundes, vaid pigem tunnustavalt ja mõista püüdes.

Tänu autori ebaameerikalikult heale ajalootundmisele (muide, kas teadsite, et Kalevipoeg on 1895. aastal avaldatud ka inglise keeles?) võib raamatut julgelt soovitada meie taustast huvituvatele välismaalastele (või kinkida jõuludeks). Juhul, kui kunagi jõutakse ka eestikeelse tõlkeni, võiks kaaluda ka Eesti koolide kohustusliku lugemisvara hulka arvamist.